Maria maailm

Püüda tuleb!! ;)

2008-03-30T21:00:00.000+03:00

Issi vaatab diivanil telekat. Maria läheb ta juurde suure joonlauaga ja paneb talle nipsti joonlaua vastu pead. Issi saab natuke kurjaks ja küsib Marialt selgitust, et miks too niimoodi teeb.
"A miks sa ei püüdnud?" küsib Maria täie tõsidusega.

Domino Maria reeglite järgi

2008-03-15T12:50:00.002+02:00

Mariale meeldivad kõikidest mängudest kõige enam puzzled ja dominod. Tal on kummagi mängu jaoks ka omad reeglid kehtestatud, sest need "päris" reeglid ei ole tema arvates üldse ausad. Puzzledega on asi lihtne: emps peab panema kokku servad ja Maria paneb ülejäänud pildi. Keerulisemaks lähevad reeglid Domino puhul. Nimelt jagab klotsid (või kaardid) välja Maria ja reegel on selles et kõik kahe ühesuguse pildiga tükid peab tema saama. See aga tähendab, et klotsid jagatakse välja pilt ülespoole ja üldsegi ei ole oluline, et mängijatel lõpuks ka võrdne arv klotse oleks. Mäng ise käib nii nagu ikka ainult et lõpus laob siis klotse see, kelle vastavat pilti on ja kokkuvõttes võidavad alati kõik.

Huvitab - ei huvita ...

2008-03-11T09:53:00.002+02:00

Maria sõidab emme ja issiga Paldiskisse. Sõit on juba pikk olnud ja hakatakse kohale jõudma, Maria ei viitsi enam toolis kinni olla ja niheleb.
Issi püüab ta tähelepanu võita: "Maria, vaata meri paistab!"
"Ma ei näe, mu silmad ei huvita ja puud on ees ...", vastab Maria ja niheleb edasi.

Kui ma suureks kasvan ...

2008-03-11T09:27:00.002+02:00

Maria on koos emmega jalavannis ja seletab: "Kui ma suureks tüdrukuks kasvan, siis ma enam lasteaias ei käi, siis ma lähen tööle!"
"Aga vahepeal peab ikka koolis ka käima", seletab emme.
"No siis me käime koolis ära ja siis me käime tööle ära koos sinuga emme ja siis me lähme laeva peale."
"Ja kuhu me laevaga sõidame?", küsib emps.
"Saaremaale!"

Miks Maria ei saa üksi koju jääda

2008-01-20T23:38:00.000+02:00

Ühel päeval, kui Maria arvas, et tema ei tahaks järgmisel päeval lasteaeda minna, vaid tahaks emmega koju jääda, hargnes meie peres järgmine arutelu.
"Aga mina ei tahaks homme lasteaeda minna, tahan koju jääda!", teatas Maria.
"Aga kellega sa siis koju jääd, emme ja issi peavad tööle minema?", küsis issi.
"Oma emmega tahan koju jääda", ütles Maria.
"Aga emme ju läheb tööle, siis sa pead üksi koju jääma, kui sa lasteaeda ei taha minna", selgitas issi.
"Eiiiiii," krimpsutas Maria kulmu, "mina ei saa ju üksi koju jääda."
"Miks sa siis ei saa?", küsis issi.
Pärast väikest pausi selgitas Maria: "Aga mina ei saa ju kõrgelt kapist kommi kätte!!"

SUUR tüdruk

2008-01-20T23:27:00.000+02:00

Mida iganes me viimasel ajal ei tee või kuhu ei lähe, siis üha tihedamini on hakanud kõlama repliik "Ma ise, ma olen ju suur tüdruk!". See ei tähenda muidugi seda, et kui Marial on vaja, et emme midagi teeks, no näiteks talle riideid selga aitaks või ära võtaks või ukse lahti teeks või poti peale aitaks, et ta siis ei oskaks mesimagusa häälega selgitada: "Aga mina olen ju veel pisike, ma ei saa, ei oska ...".
Ühel päeval hakkasime seda asja siis arutama, kui Maria jälle teatas, et ta suur tüdruk on. Emme küsis siis vastu, et kui Maria on suur, mis siis emme on, emme on ju ka suur. Maria mõtles natuke ja arvas siis, et tema on siis pisike suur. "Ja issi on veel suurem kui emme ja vanaisal on hästi suur kõht, tema on hästi väga suur!!", pani Maria kõik piirid paika :)

Ujumas

2007-11-05T19:23:00.000+02:00

Maria käis emme ja issiga ujumas. Et basseinis olles läks pika peale jahedaks, siis mindi vahepeal emmega sauna. Leiliruumi aknast paistis suur bassein. Et issi jäi basseini, siis tahtis Maria aknast välja issit vaadata. Emme selgituse peale, et issit me siit vaadata ei saa, sest issi jäi lastebasseini, mis oli nurga taga, mõtles Maria hetke ning teatas teisele seinale viidates: "Me peame tädile või onule ütlema, et siia tuleb aken teha!!"

Meie tuleme!

2007-05-15T19:31:00.000+03:00

Lasteaiast koju läheme me tavaliselt bussiga, sest Maria enamasti väga pikalt käia ei viitsi. Just nimelt ei viitsi, sest kui vaja, siis ta jaksab väga pikalt kõndida.
Ühel päeval bussi peale jalutades nägime juba enne peatusesse jõudmist bussi lähenemas. Buss jäi vahetult enne peatust jalakäijate foori taga seisma. Punane tuli.
Maria selgitas emmele: "Buss ootab, sest meie tuleme!"

Kuidas me Mariale jalgratast ostame

2007-05-14T20:48:00.000+03:00

Juba pikka aega on meie peres plaanis lapsele jalgratas osta. Eelmisel suvel oli veel veidi vara ja siis mõeldigi, et järgmisel aastal kohe kindlasti. Hakkasime Mariatki selle mõttega juba varakult harjutama. Sai piltidelt vaadatud ja räägitud ning tänaval väikestele jalgratturitele järele vaadatud. Maria oli huvitatud. Ütles, et tahab küll endale ka ratast.
Ühel päeval mindi siis poodi. Aga Marial ei olnud mingit tuju ratta selga istuda, et proovida, kuidas tundub ja kas jalad pedaalideni ikka ulatuvad. Tegime poes väikese tiiru ja vaatasime muid mänguasju, et siis uuesti ratast proovida. Ei midagi. Ei istu ratta peale ja kõik. "Ei taha ratast!", oli enesekindel vastus. Oligi selleks korraks poes käidud.
Mõne nädala möödudes ja pärast mõningast selgitustööd proovisime uuesti. Ostureis lõppes väga sarnaselt esimese katsega. Ehk et ratas jäi taas ostmata.
No mis me sunnime, kui laps ei taha ratast :) Lihtsalt emme-issi millegipärast arvavad, et iga laps ju ihaldab endale ratast.
Kord maalt tulles kodu poole sõites märkasime taas väikest poissi tee ääres rattaga sõitmas. Mariale näitasime ka! "Mis sa arvad, kas tahad ikka endale ka ratast?", päris emme.
Peale väikest mõttepausi teatas Maria: "Mina tahan autot!!"
Hoopis selles oli siis asi :) Aga emme issi peavad nüüd igatahes natuke raha juurde koguma :))

Maria söögitool kolib keldrisse

2007-04-07T20:29:00.000+03:00

Viimastel nädalatel on Maria hakanud suurte inimeste eeskujul ennast tabureti peale upitama ning enda tavapärases söögitoolis enam sööma ei soostu. Samas kui emme siis küsis, et kas me võime su söögitooli ära keldrisse viia, et seisab siin ilmaasjata ees, siis sellele oli ta kategooriliselt vastu. Minu tool jääb siia, teatas ta. Ja siis nii igaks juhuks ronis sinna istuma ka korra (et mine tea, äkki viivadki ära muidu).
Mõne päeva möödudes ja kui Maria vahepeal üldse oma tooli vastu huvi üles näidanud ei olnud ning järjest osavamalt taburetile end sättis, püüdis emps uuesti söögitooli keldrisseviimisest rääkida.
"Kas me võime sinu tooli nüüd keldrisse viia teist titat ootama. Et siis kui sulle kunagi õde või vend sünnib, siis toome jälle tema jaoks tagasi ...", seletas emps ettevaatlikult.
"Mhmhh.", noogutas Maria.
"Kas sa tahaksid endale õde või venda?", jätkas emps vestlust ja kuna Maria veidi segaduses paistis, siis täpsustas kohe "et kas sa tahaksid poissi või tüdrukut??"
"Tüdrukut tahan!!", teatas Maria rõõmsalt.
"Aga kas küsime issilt ka, keda tema tahaks", küsis seepeale emme (issi toimetas sealsamas kõrval ning oli kogu vestlust pealt kuulnud).
"Issi, vali välja!!", hüüdis Maria seepeale.
Issi ei osanud seepeale aga väga midagi kosta :)
Maria oskab tänaseks juba ettevaatlikult ise ka taburetilt maha saada!

See imeline eesti keel

2007-03-10T23:10:00.000+02:00

Maria oskab juba kõik oma laused moodustada grammatiliselt täiesti õigesti. Vahel paneb emmet isegi imestama, et kust sellised sõnaseaded tulevad ja veel nii ladusalt. Näiteks eile sõitsid emme ja Maria lasteiast koju. Maja ette jõudnud, küsis emme Marialt: "kas läheme tuppa?". Maria mõtles natuke ja vastas: "Me pole ammu Rauli pool käinud, tahan Rauli juurde minna". Raul elab meil kõrvaltrepikojas. Emme oleks oodanud sama mõtet näiteks viisil: ei taha tuppa, tahan Rauli juurde. Või näiteks argumenteerib Maria: "Emme, läheme poodi, poest on vaja piima osta!" Rohkem näiteid hetkel ei meenu.
Aga olgu kuidas nende ilusate lausete moodustamisega on, on Marial kiiks sõna "minema" erinevate vormide suhtes. Nimelt kasutab ta pidevalt (siiski mitte alati) väljendeid "issi mineb tööle", "issi mines Paldiskisse" ja kui emme teda siis parandab, et "läheb" ja "läks", siis kordab ta püüdlikult üle just sedasama, mida tema ütles. Teistkordsele parandamisele vastab ta juba nõudlikult sõrme viibutades ja kordab ikka sedasama "mineb" ja "mines". Ei tea küll, miks ta muidu räägib täiesti õigesti, aga selle ühe sõna suhtes ei veena teda miski. Teisest küljest on seda omamoodi armas kuulata :)
K-tähte Maria endiselt ei tunnista, kuigi vahel kogemata tuleb välja. Endiselt on meie sõnavaras seega tutsu (kutsu) ja tonn (konn) ja tutt (kukk) ja tomm (komm) ja toju (koju) ja toot (kook) jne. Samas on see T juba üsna K moodi, aga võibolla kujutab emme seda ka endale ette.
Ja muidugi küsimused, küsimused, küsimused. Neid jagub tal ette ja taha. Enamasti kõlavad need "Mis see on?" ja "Mis need on?". Iga asja kohta, mitte ainult nende asjade kohta, mis talle tõeliselt võõrad, talle lihtsalt meeldib kui talle ikka ja jälle asju seletatakse. Ja kõikidele inimestele esitab ta oma küsimusi. No erinevad inimesed seletavad erinevalt :) Enamasti ta teab ju isegi, mis asi see on, mille kohta ta küsis, sest kui emme vastu küsib, et mis see on, siis ta kohe ütleb.
Kaugel ei ole ilmselt aeg, kui ta hakkab küsima "Miks?". Siis saavad lähikondsed ilmselt väsimatult seletada ;) Pangem vaim valmis!

Reklaamiohver

2007-01-25T19:59:00.000+02:00

Maria on nagu mitmed teisedki temaealised reklaamide fänn. Ja kui ta korduvalt ühte reklaami näinud on, siis hakkab ta kõval häälel meeldejäänud sõnumit kuulutama.
Praegu tuli ja teatas ta, et lasteaiakohti ei ole! Kes teab millisest reklaamist see pärit on?

Minu issi parandab ära

2007-01-25T19:49:00.000+02:00

Kui muretu on ikka kahe aastase lapse elu. Kui midagi kodunt otsa saab, siis saab seda alati poest osta, kui midagi katki läheb, siis saab selle ju ära parandada. Ja sellist varianti ju ei ole, et ei saa osta või ei saa parandada. Vähemalt 2-aastase maailmas mitte. Ja see on nii armas.
Meie peres on veel nii, et mis iganes juhtub, siis Maria reaktsioon on alati ühesugune: "Minu issi parandab ära!" Olgu siis et elevandil tuleb saba tagant või tass kukub põrandale katki või vurr kukub maha ja läheb katki. Maria ei kurvasta, sest issi ju parandab ära, parandab ju?
Kui see vaid nii oleks ...

Sabaga lugu

2007-01-25T19:41:00.000+02:00

Ükskord juhtus naljakas lugu. Maria läks vist ise pissile või võttis ta mingil muul põhjusel oma pükse jalast ja pani jalga, kui äkki ütleb, et "ai-ai". Emme ei saa aru, kus see ai-ai on ja aidata ka nagu ei oska. Aga Maria ikka kurdab "ai-ai".
"Kus on ai-ai?", küsib emme.
"Saba on ai-ai!" vastab Maria
Emme võttis siis sassi läinud sukapüksid ja aluspüksid ning pani need Mariale korralikult jalga. Enam ei olnud ai-ai.
Mõni päev hiljem tuleb Maria jutuga et "mu saba on viltu!".
Asja lähemalt uurides saime siis aru, et kui Maria endale ise aluspükse jalga paneb ja need siis ebamugavalt pepu vahele lähevad, siis ongi tal omast arust saba taga!!! Ja siis on saba ai-ai ja saba viltu jne.

MINA ja maailm

2006-12-28T17:19:00.000+02:00

Ootamatult jõudis kätte aeg, mida emme juba nii kaua oodanud oli, et enam ei oodanudki. No mitte päris nii tegelikult, aga pikisilmi ootas emps küll, millal ometi Maria aru saab, mi tegelane see "mina" selline on. Seni rääkis ta endast ikka kolmandas isikus, et "anna Mannule ..." ja "Mannu tahab ..." jne. Ja ega empski kaasa ei aidanud mina-tunde tekkimisele, sest ikka avastas ta ennast Mariaga rääkimas kasutades väljendeid nagu "Emme teeb ..." ja "Anna emmele käsi!" jne.
Ja kõigest hoolimata hakkas Maria mõned päevad tagasi täiesti korrektseid mina-lauseid moodustama. Nüüd käib ta ringi ja jutustab tähtsalt:
"Anna mulle palun see lill!"
"Emme palun tule aita mind!"
"Ma ei saa seda sokki jalga."
"Hakkame nüüd sööma!"
"Hakkame poodi minema"
jne.
Nii lahe jõulukingitus emmele!!
Uusi sõnu lisandub Maria sõnavarasse muidugi iga päev, aga viimsel ajal on ta kasutama hakanud ka sõnu nagu "see auto on TÄITSA katki", "MINGI paber", "siin on MINGISUGUSED täpid" jne. Eks ta nopib need sõnad välja oma vanemate ja teiste lähedaste juttudest, aga naljaksas, et enda kõnes me seeliseid sõnu ju ekstra ei kuule, aga lapse suus kõlavad nad kuidagi eriti toredalt.

Issi padi

2006-12-27T19:07:00.000+02:00

Et kogu lugu õigesti mõista peab kõigepealt lahti seletama ühe oluline mõiste. Nimelt Maria nimetab patja peapadjaks - see jäi tal meelde sellest, et emme kasutas igal õhtul sõnu "pane pea padja peale". Nii ongi siiani kõik padjad Maria jaoks peapadjad kuidas talle ka ei seletaks, et lihtsalt "padi" on piisav öelda.
Igatahes üritas emps eile Mariat lõunaunele meelitada lootes ise samal ajal tema kõrval oma pabereid lehitseda. Et parem lugeda oleks, siis võttis ta lisaks enda padja kõrvalt pea alla ka issi padja.
Kohe reageeris Maria: "Pane issi peapadi tagasi!".
"Aga issit ei ole ju praegu, miks ma siis ei või tema patja kasutada?", küsis emps.
"Pane issi peapadi oma kohale tagasi, las ta ootab seal issit." jäi Maria endale kindlaks.
Ega ei jäänudki siis emmel muud üle kui issi padi oma kohale tagasi panna ja ise enda oma rulli keerata, et natukenegi kõrgem tunduks.
Vot niimoodi hoiab Maria oma issit, et isegi issi padi on püha ;-)

Päkapikk vaatab!

2006-12-27T19:00:00.000+02:00

Maria sööb koos vanaema ja emmega laua taga lõunat. Kõige rohkem maitsevad viinerid, kõrvitsat hammustaks vahel peale, aga kartuli jätaks enamasti vahele. Vanaema siis hurjutab kõrvalt, et päkapikk vaatab akna tagant, kuidas sa sööd ja kui sa kartulit ka sööd, siis oled sa hea laps. Maria mõtleb natuke, ning teatab: "Päkapikk vaatab sind ka, vanaema!"

2-aastane Maria

2006-12-20T17:08:00.000+02:00

Aeg lendab meeletu kiirusega ja kuidas ka ei püüaks, ei jõua kõike imetoredat, mis meie Maria päevades leidub, siia kirja panna. Aga aeg-ajalt ikka.
November on taas möödas ja seega Maria jälle aastajagu vanem - kokku juba kaks aastat! Kui palju ta ise juba sünnipäeva tähendusest aru saab ... ei oska öelda. Peale kõiki neid pidustusi ja paljusid külalisi, mis sel puhul ära nähti, on pilt ehk juba selgem. Päris alguses igal juhul, kui emme Mariale vaikselt rääkima hakkas, et varsti tuleb Maria sünnipäev, Maria sellest küll midagi head oodata ei osanud. Punnis ikka vastu, et ei tule, emmel tuleb sünnipäev ja nii iga kord kui sellest juttu tuli. Nüüd teatab ta mõnel tavaliselgi hommikul, et Maria tahaks täna sünnipäevale minna!
Aga milline siis on 2-aastane Maria. Hästi seltskondlik, laulu- ning mänguhimuline plika on!

Lasteaiast koos sealsete sõpradega on saanud lemmikmängupaik, kust õhtul koju tulemise vajadust peab emme vahel üsna pikalt põhjendama. Vahepeal hakkas Mammu juba söömagi korralikult, kui pärast kahenädalast köha-nohuga kodusolemist saabus selles vallas taas nullseis. Nüüdseks juba jälle sööb, aga on väga valiv ja eelistab enamasti magustoite. Samas sööb siis õhtul kodus mehe moodi kartulit viinerit ja tomatit. Võta sa kinni, miks see lasteiatoit, siis peale ei lähe. Menüü näeb küll ahvatlev välja, vähemalt emmele-issile.

Juba enne Maria sündi kingiti emmele esimene plaat "Beebimuusika" ja alates Maria sünnist on emmel-issil Maria magama panemiseks ja rahustamiseks ikka laulujupp varuks olnud. Nüüd shoppab emme pidevalt plaadipoes, et uusi toredaid lastelaulude plaate leida, sest Mariale väga meeldib lastelaule kuulata ja neid laulda. Lemmiklauluks on tal Mutionu pidu ehk Maria jaoks mutionu laul, mille ta võib sobiva tuju korral otsast lõpuni ette laulda. Salmide järjekord ei ole muidugi määrav ja kiirvariant sellest laulust, mis tihedamini ettekandmist leiab, kõlab:
"Elas metsas mutionu,
keset kuuski noori vanu,
See oli päise päeva aal'
pilla palla pillerkaar!"
Veel on Marial peas Põdra maja ja päkapiku laul. Üksikuid salmikesi erinevatest lauludest teab ta aga rohkem veel: Küll on kena kelguga ... , Kriips kraaps kriibus kraabus, kriips kraaps kriibus kraabus, kriipsu-Kaarel meile saabus ... , Tiiu talu tütrekene kaske, kaske ... , Muki on koerake, väikene koerake ... , Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karumõmm ... . See ei ole tegelikult lõplik nimekiri. Emps lihtsalt ei suuda hetkel meenutada rohkem. Üllatusi uute laulude näol tuleb tihti, sest autoga sõites me enam üldse mitte midagi muud ei kuula kui lastelaulude plaate (välja arvatud siis, kui Mann autos magab, siis emps paneb vaikselt raadio, sest temalegi hakkavad need laulud vaikselt pähe kuluma). Kodus kuulame Pipi laule ja nüüd pühade ajal laste jõululaule.

Järgmised jutud jäävad järgmiseks korraks!

Lapsesuu ei valeta ...

2006-11-02T12:50:00.000+02:00

Hakkame peitust mängima.
Issi peidab ennast ära ja emme koos Mariaga peab ta üles otsima.
Emme: "Kust me kõigepealt otsime?"
Maria: "Otsime peidust!!"

Väike kiusupunn

2006-10-30T22:32:00.000+02:00

Absoluutselt alati on Maria tujud platsis siis, kui ta koos emmega on. Emme käis möödunud neljap.-reede Roostal koolitusel ja Maria oli issi ning vanaisa-vanaema laps. See kõlas uskumatult, kuidas vanaema Mariat iseloomustas: nii tore ja tubli laps, alati rõõmsas tujus ja mänguhimuline, vaadati raamatuid, mängiti nukkudega, mindi issiga koos ilma ühegi jonnita magama jne.
Ja nii kui emme reede õhtul tagasi koju jõudis, oli seltsimees Jonn kohe kohal. Ja nädalavahetusel elas Mann muidugi kõik kahe päeva jooksul vaos hoitud tunded välja. Emmega koos on Maria võimeline ka kodutrepil pikali viskama, sest ta ei taha parajasti ei emme süles ega tipa-tapa ega ühelgi muul moel trepist üles minna, ta võib end poes pikali visata kui tal ei lubata temale meelepärase nukukäruga Kaubamaja lasteosakonnast väljuda, võib ka end viimasel minutil enne kodunt väljumist põrandale pikali loopida, kui ta ei saa jalga panna just neid punaseid papusid jne., jne.
No emotsionaalne laps, lohutavad nad ...
Vähemalt ei ole flegma, mõtleb emps ;-)

Milline mälu

2006-10-30T19:04:00.000+02:00

Emme ei jõua ära imestada, kui hea mälu Marial on. Kõigepealt oli emmel hea meel, kui Maria juba kolmandal lasteaiapäeval garderoobis teisi lapsi näitas ja nende nimesid nimetas. Täna selgus, et Maria suudab ka emmede näod laste nimedega seostada. Täna õhtul, lasteaia garderoobis riidesse pannes astus sisse keegi naisterahvas. Kohe hüüdis Maria: "Kus Mario on?". Ja läkski see naine Mario-nimelise kapi juurde. Kui Maria emmega lastaia väravast välja jalutas tuli vastu emmele juba beebikoolist tuttav Kadi. Ja Maria hõiskas: "Kus Kaspar on?" See oli tõepoolest Kaspari ema.
Tibi head mälu näitab veel ka see, et kui meil kodus midagi kadunud on (keldrivõtmed näiteks), siis on nii mõnelgi korral abiks olnud Maria käest küsimine. Ta ütleb siis ilusti, kust võiks otsida! Ja sealt võib selle asja muide leida ka.
Ja see ei ole muidugi enam mingi uudis, et ta piltidelt tunneb ära Annemari emme ja Matu emme ja Rauli emme ja tädi Leenu ja onu Eeriku ja Onu Asseri jne. Ükskord ajakirja lapates pakkus ta muidugi, et tädi shampoonireklaamist on Annemari emme, aga juu siis oli see sarnasus ikka olemas ;-)

Elu läheb edasi ja järjest lõbusamaks muide

2006-10-25T22:07:00.000+03:00

Pärast haigust lasteaeda minnes tekitas esimene päev küll jälle veidi kõhedust, aga sealt edasi läks kõik juba väga sujuvalt. Nüüd käib Maria lasteaias nii, nagu emps seda käimist endale ette kujutas siis, kui ta lapse lasteaeda viimisest veel mitte midagi ei teadnud. Nimelt läheme me hommikul lasteaeda rõõmsalt, Maria kilkab juba kaugelt "See on lasteaed", paneme kleidi selga, kingad jalga, kalli ja musi ning joostes rühmaruumi. Vahel kui keegi varem kohale saabunutest nutma juhtub, siis tuleb Marial ka nutt kurku (on selline õrna hingega laps), kuid ta on sellest hoolimata väga vapper: ütleb tasakesi nuttu tagasi hoides emmele "Kalli-kalli", jookseb veel tagasi musi tegema ning läheb rühmatuppa.
Ka õpetaja sõnul on Maria juba lasteaias harjunud. Juba teeb rumalusigi. Ja kui kasvata küsib "Kas ma pean kurjaks saama", siis noogutab hoogsalt "Mhmhh!".
Ka hommikud on rutiinseks muutunud. Kui kunagi vanasti, siis kui Mariat veel plaaniski polnud, tõusis emme koos issiga, et issile pudru keeta ning siis ühiselt einestada, siis nüüd ärkab emme kohvilõhna peale ning läheb koos issiga hommikust sööma. Seejärel tormab issi tööle ning emme käib pesus ja sätib Mariale ning endale riided valmis. Vahel ärkab ka Maria selle sahmimise peale, kuid üsna tihti tuleb teda äratada, mis ei ole ka kuigi keeruline ülesanne. Seejärel keerleb kogu tegevus ümber Maria. Ta lihtsalt tahab kogu aeg tähelepanu. Eks proovige endale laps kaenlas meiki teha ;-) Täiesti sooritatav! Enamgi veel, emmel käib see juba sama kiiresti kui vanasti ilma lapseta.
Sel nädalal oli lasteaias pildistamine. Peale rühmaapildi tehti ka portreepilte. Viimasest Maria väga vaimustunud ei olnud, aga kuidagi ta siiski pildile saadi. Kohutavalt tõsine ja asjalik tüdruk oli pildil :-)
Üks natuke vähem lõbus nüanss selle lasteaias käimise juures on emme jaoks tegelikult see, et lasteaias tubli tüdrukuna esinev Maria muutub õhtul kodus vahel lausa meeletuks. Kõik välja elamata pinged justkui plahvatavad ja mida iganes emme või issi ka ei ütleks või ei teeks, Maria viskab end või põrandale pikali ja karjub kui meeletu :-( Natukene lohutab emmet see, et Maria ei ole mitte ainus selliselt käituv laps, on teistelgi samalaadsed mured. Õpetajad teavad kogemuste põhjal rääkida et pidi üle minema see periood. No läheks juba kiiremini siis!!
Aga üldiselt on elu ilus!

Haigus murdis meie Maria

2006-10-11T21:48:00.000+03:00

Vaevalt kolm nädalat lasteaiastaaži ja kuri viirus sundis Maria mitmeks mitmeks päevaks voodisse. Mammu ei ole kunagi nii haige olnud. Emmel tuli kohati hirm peale: palavik vahepeal üle 40 ja välja oksendati kõik, kaasa arvatud puhas vesi. Kui Maria oligi suutnud endale juba natukene kaalu koguda, siis suur osa sellest kadus päevadega. Arstid eeldasid muidugi, et ka kõht peaks lahti olema, aga meie lapsel kõht endiselt täiesti kinni. Kummaline. Praktiliselt ainult voodis veetis Maria vähemalt kolm päeva: vahepeal ohkas ja liigutas vaikselt oma väikeseid käekesi. Jalgu vist ei jaksand liigutadagi. Emps oli kindel et iga haiguse jaoks peab ometi olemas olema ju ravim. Aga ei, laste jaoks vist ei ole ravimeid. Igal juhul ainuke ravim mida me kasutasime, oli Efferalgani küünlad palaviku alandamiseks. Ülejäänud instruktsioonid olid teelusikatäie kaupa vett pakkuda, kui oksendamine lakkab, siis hakata vaikselt soolasid lisama mineraalvee näol, üle kere viinaga määrida, mitte liiga palju riideid selga panna, vee sisse glükoosi lisada, rosinakeeduvett juua anda (muide väga hästi mõjus see), vaikselt püüda kuivikut anda. Aga nii me terveks saime ja tagantjärele on hea mõelda, et mingit keemiat lapsele sisse ei söötnud.
Ahjaa, oluline on veel vast märkida, et Maria jäi haigeks täpselt päev ennem emme esimest tööpäeva. Murphy töötab täiskäigul! Hoolduslehel oligi meil seekord issi ja vahepeal ka vanaema. Emme võttis ühe peaaegu vaba päeva Mariaga arstil käimiseks. Igaks juhuks tegi meie hästi tore lastearst kõik analüüsid ja muuhulgas ka mõõtsime ning kaalusime üle pika aja. Aasta ja kümne kuune Maria kaalub peaaegu täpselt 10 kg ja on 81 cm pikk! Jalanumber on umbes 21.
Väike aga tubli!
Täna oli esimene päev jälle lasteaias. Terve haiguse aja Maria muudkui rääkis oma lasteaiasõpradest ja õpetajast, aga korraks ehmatas täna ikka ära kui emme rühmaruumis käest lahti lasi ja uksest välja läks. Ikkagi päris pikalt puudunud.
Pildil Maria koos rühmakaaslase Joonasega
Täna said lapsevanemad ka esimese nö arve lasteaiast. Esimene kuu lasteaias läks perele maksma ei rohkem ega vähem kui 454 krooni. Puudumine vähendas muidugi natuke söögiraha. Muidu peaks hakkama kuluma veidi alla 600 krooni.

Lasteaias on vahva!

2006-09-21T17:58:00.000+03:00

Teise lasteaianädala hari on murtud ja võib öelda, et Maria on lasteaiaga enam vähem harjunud. Igatahes ei lähe ta sinna enam nutuga nagu esimese nädala kolmel viimasel päeval ja täna oli Maria nõus ka hommikul korralikult ja kiiresti riided selga panema. Nojah, eks teisipäeval sai ju endale rühmast sõbranna leitud. Sõbranna nimi on Eleeni ja kui emps Mariale järele läks, tulid sõbrannad kahekesi käest kinni parajasti pissilt. Õpetaja sõnul olevat nad terve päeva koos tegutsenud, Maria olevat aidanud Eleenit küll potile ja küll laua taha jne. Kolmapäeval oli meie perel eriprogramm ja Maria lasteaeda ei läinud, aga terve päeva rääkis ta, kuidas oli Eleenil kätust kinni hoidnud ja koos mänginud. Kui Maria täna hommikul lasteaeda jõudis, oli Eleeni juba kohal. Õpetajalt seda kuulnud, oli Marial riietumisega nii kiire, et empsil oli tegu jooksu pealt kingade jalga saamisega ja läinud ta oligi. Hoolimata sellest, et trepist üles tulles oli Maria veel arglikult poetand, et emme tuleb ju ikka ka lasteaeda.
Lasteaiaga seoses on emmet viimastel päevadel kummitanud veel üks mõte. Nimelt kohtusin hiljuti emaga, kes oma pea kahe ja poole aastast last veel lasteaeda ei olnud viinud ja seda väga omapärase põhjendusega. Nimelt olla nad lasteaiateemat tütrega pikalt arutanud ja tütar oli leidnud, et lasteaias võiks vahva küll olla. Kui aga jõuti selleni, et emme sinna siiski kaasa ei tule, siis arvas tüdruk, et sel juhul tema ka ei tahaks minna või oleks seal vähemalt kogu aeg väga kurb. Esimene mõte, mis mind kohe valdas, oli et vau, mismoodi lapse soovidega arvestatakse ja mina siin sunnin oma last lasteaias olema hoolimata sellest, et ta sinna nuttes läheb. Muidugi olin ise kõik need nutupäevad kodus kui nõeltel ja mõte muudkui keerles selle ümber, et mida Mammu praegu küll teeb ja loodetavasti ta ei nuta ja oleks, et nad teda ikka lohutada oskaksid, aga ikkagi tundsin end hetkeks rongaemana. Mida aeg edasi ja Maria lasteaias üha rõõmsamaks muutus, olen ikka ja jälle tollele teisele emmele mõelnud ja jõudnud järeldusele, et iseenesest oli see väga armas, et ta lasi põhimõtteliselt lapsel endal otsustada lasteaeda mineku üle, aga kas kahe-aastane laps ikka suudab endale jutu põhjal lasteaiast piisava ettekujutuse saada ja selle põhjal siis mõistliku otsuse vastu võtta. Ma arvan et pigem mitte. Kui Maria oleks saanud ise otsustada, siis oleks ta ka ilmselt EI öelnud. Aga nüüd, kus ta teist nädalat juba lasteaiaelu on elanud, ei ole ma enam kindel et ta EI ütleks. Teised lapsed, laulutunnid, kunstitunnid, arvutamine ja võrdlemine, kõne arendamine ja muidugi mäng, mäng ja mäng. Lasteaias on ju nii vahva!!

Päev-päevalt tragimaks

2006-09-19T09:39:00.000+03:00

Eile algas Maria teine nädal lasteaias. Algas päris kenasti hoolimata sellest, et kogu nädalavahetuse oli Maria hirmul olnud - äkki viiakse jälle lasteaeda. Lisaks korrutas Maria terve nädalavahetuse peaaegu vahetpidamata et "Maria ei nuta enam tädi juures" ja "Emme tuleb Mannule järgi". Emps lausa kartis uue nädala algust. Kuidas kõik läheb? Kas Maria läheb endast välja, kui aru saab, et lasteaeda hakatakse sättima? Tegelikult sujus kõik ilusti. Tõusime, panime riidesse, sõime ja tegime nalja. Ka autost lasteaeda läksime ilma nututa. Maria valis endale ise püksid, mis ta soovis lasteaias jalga panna ja ka rühmaruumi ukseni läksime käsikäes ilma nututa. Maria silmist oli näha, et ta pingutab, et tubli olla ja päris rõõmuga ta seda veel ei tee. Kui emme ära hakkas minema, siis tuli ka pisar silma, aga üsna pea kui uks kinni langes, lakkas nutt ning Mammu asus igapäevaste tegevuste juurde. Eile proovis Maria ka esimest korda lasteaias magama jääda. Esialgu muidugi tuli kõva protsest ja maria ronis korduvalt voodist välja. Õpetaja pani ta jälle voodisse tagasi, kuid ei jõudnud selgagi pöörata, kui Maria taas voodist läinud oli. Lõpuks ta siiski loobus katsetamast ning uinus. Siiski ei julgenud Mammu pikalt magada ning ärkas veidi üle tunnisest unest nutuga. See ajas muidugi ka teised lapsed üles. Maria aga nägi, et teda ei ole üksi jäetud, õpetaja istub endiselt sealsamas ning uinus uuesti ärgates juba heatujulise ja rõõmsana. Kui emme Mariale järele läks, toimetas Maria parasjagu nukuköögis. Oi seda rõõmu, kui emme järsku uksel seisis. Tol õhtul tundis emps rõõmu mõttest, et Maria hakkab päev-päevalt lasteaiaelu üha enam nautima ning varsti läheb sinna juba õhinaga. Ei tea, kas siis hakkame nutma rühmast ära tulles :-)
Selle nädala teine päev algas pisikese hommikuse protestiga, kuid autost lasteaeda ja trepist üles läks Maria juba reipalt ise. Garderoobis riideid vahetades läks meel jälle natuke kurvaks, aga eks see ole veel ikka harjumatu, et kõik päevad hommikust õhtuni koos emmega ei ole.
Igatahes oli eile ka esimene laspsevanemate koosolek ja räägiti, mida kõike lapsed õppima ja tegema hakkavad. Üha kindlamini sai kinnitust, et kodus emmega seda kõike küll ei tee ja lasteaed on üks lahe koht ikka küll!
Siiski on õhus veel mõte, kas mitte lühendada Maria lasteaianädalat neljale päevale. Vähemalt esimesel poolaastal. Selle otsustab emps siis kui tööle läheb. Asju annab ju organiseerida ja lapse heaolu on kõige tähtsam!

Väikesed tagasilöögid

2006-09-15T09:28:00.000+03:00

Kui tavaliselt on kuulda ja olen ka lugenud, et esimesed tõrked lasteaia suhtes tekivad umbes nädala möödudes, siis Maria arvas juba kolmandal päeval, et jälle sellesse samasse "mängutuppa" enam niiväga minna ei tahakski ja hakkas garderoobis riideid vahetades tõrkuma. Kuuldes garderoobist nuttu tuli rühmaruumist Põngerjate rühma kasvataja - keskealine, väga kogenud naisterahvas - ning võttis Maria endaga kaasa! Eeeeeeeee... emps ei jõudnud eriti reageeridagi, nii kiiresti toimus kõik. Seda ei olnud ta ju kunagi ette kujutanud, et oma lapse nuttes lasteaeda jätab. Aga kuna järele minna tundus ka kohatu, siis helistas ta 10-15 minuti pärast ja sai teada, et Maria rahunes kiiresti ning toimetab juba asjalikult ringi. Nagu eelnevalt kokku lepitud pidi see olema ka esimene päev, mil Maria lasteaeda magama jääb, aga see jäi muidugi ära. Uuesti ajasid Maria nutma teised lapsed, kes kõik järjest suure nutuga üle rühmaruumi läve tulid. Või noh, tegelikult ta kogu aeg ei nutnudki, aga tahtis lihtsalt kasvataja süles olla. Nii tundus vist turvalisem seda undavat kampa vaadata. Igatahes oli sel päeval lasteaias tõeliselt palju nutvaid lapsi ja kasvataja pidas paremaks Mariat mitte magama panemisega traumeerima hakata. Väga õige otsus: liigume edasi aegamisi ja samm sammu haaval. Kui emme Mariale järele läheb, siis kirjeldab Maria talle lasteiapäeva ja arutleb juhtunu üle veel terve õhtu. Räägime, mis Maria lasteaias tegi ja mis süüa pakuti, mis teised lapsed tegid ja mis on uute sõprade nimed. Igaks juhuks korrutab Maria pidevalt, et "Mannu ei nuta enam tädi juures" ja "Emme tuleb Mannule järgi". Muu hulgas on Maria nende paari kolme lasteaiapäevaga muutunud väga emmekaks ja pärast lasteaiast tulekut otsib pidevalt emme lähedust ja küsib sülle. Emps ongi kõik oma tegevused sättinud nii, et kogu päeva teine pool, mil Maria kodus on, on emps täielikult Maria päralt. Väga armas tunne on see kui laps kogu aeg pai ja sülle ja kalli tahab. Siiani on Maria alati olnud väga iseseisev ja isepäine laps niiet pigem on emme olnud see, kes läheb kalli ja musi küsima ja tihtipeale tuli Marialt siis vastuseks "Ei taha kalli", "Ei taha musi". Isegi pärast tissist võõrutamist ei hakanud ta tavapärasest rohkem lähedust otsima nagu paljude emm sõbrannade käest kuulda võis.
Kahtlemata on Maria jaoks tegemist väga suure elumuutusega ja väikesed hirmud käivad selle muutuse juurde. Õnneks saab Maria suurepäraselt jutust aru ja rääkimine aitab teda igati julgustada. Nii saab ta kogu lasteiapäeva jooksul kindlust mõttest, et emme tuleb talle alati järgi ja muretsemiseks ei ole põhjust.
Täna oli viies päev lasteaias. Hommikul garderoobis teadis Maria juba täpselt nimepidi, kes uksest sisse tuli. Pisikese protestiga läks Maria rühmaruumi ja emme ei julgenudki kohe minema minna vaid jäi veel ukse taha kuulatama. Hetke pärast oli vaikus majas ja Maria oli ilmselt asunud päevaste toimetuste juurde.
Senise põhjal tundub empsile, et põhiliselt ajavad Maria endast välja teised nutvad lapsed, vahepeal tekkis isegi tunne, et hakkaks Mariat lasteaeda harjutama siis, kui teised on juba harjunud ja ei nuta enam kogu aeg.
Kas see nüüd just lohutama peaks, aga Põngerjate rühmas on nii mõnigi laps, kelle jaoks lasteaiaga harjumine tundub palju raskem olevat, kui Maria jaoks.

Alles oli väike beebi, täna juba lasteaialaps ...

2006-09-12T13:22:00.000+03:00

Kui augustis lasteaiaga tutvumist tegemas käisime, siis sai kokku lepitud, et esimene lasteaiapäev on Marial kolmapäeval, 6. septembril. Terve suve ja rohkemgi veel ei ole Maria haige olnud, nüüd siis, pühapäeval enne 6. septembrit saabus Mariat kimbutama nohu. Otsustasime, et lükkame lasteaeda mineku järgneva esmaspäevani edasi. Ja nii oligi Marial esimene lasteaiapäev eile ja täna juba teine. Kõik on uus ja huvitav!
Emme ja issi tõusevad hommikul enne seitset, Maria ärkab (loe: äratatakse) pisut enne poolt kaheksat. Selleks ajaks on emme-issi juba riides ja söönud ning valmis tegelema ainult tütrekesega. Seejärel istub Maria mõnda aega potil (pildil). Talle meeldib seal millegipärast kaua istuda, ei tea, kas ississe või :) Siis paneme riidesse, hambad ja nägu puhtaks, asjad kokku ja minekut. Tõeliselt kiiresti saavad hommikused toimetused ühele poole kui toimetuste hulka ei kuulu hommikusöök! Esimesel päeval nagu ka teiselgi läksime lasteaeda koos issiga. Õpetaja arvas küll pärast esimest kohtumist Mariaga, et ega emmel ilmselt temaga koos rühma jääda ei ole vaja, aga no emps oli ju uudishimulik ja natuke aega (nii umbes pool tundi) ikka oli kohal. Peale Maria oli nii vara lasteaias veel üks tüdruk, samuti koos emmega, samuti alles harjutamas. Tema oli enamuse ajast õnnetu ja nuttis, lutt lubati tal küll suus hoida, aga läbi luti ikka nuttis. Maria muidugi märkis kohe ära, et tita nutab ja hakkas talle lohutuseks mänguasju pakkuma. Et see aga tüdrukut eriti ei lohutanud, siis otsustas Maria endale muud tegevust otsida: lasi liumäest alla, proovis ükshaaval läbi kõik rühmaruumis leiduvad autod, tutvus nukuköögis kõigi kappide sisuga ning laadis nõudekapi peaaegu tühjaks. Seejärel toodi hommikusöök - kaerahelbepudru moosiga - ja kõik lapsed (vahepeal oli neid lisandunud) istusid laudadesse. Igaühel on muide oma koht nagu ka oma nimeline voodi, pissipott, käterätt ja kapp. Kõigile lastele seoti ette naljakad pudipõlled ja head isu! Siis tuli see koht, kus Maria arvas, et emme nüüd võiks tal aidata süüa, sest kodus ju emme tavaliselt aitab (selleks et kiiremini söödud saaks, sest igal hommikul üle tunni aja hommikust süüa ei viitsi). See oli märk sellest, et parem oleks kui emme nüüd ära läheks. Ütles siis emps Mariale, et läheb nüüd tööle, mille peale Maria vastas noogutades mhmmh ja nii oligi. Paari tunni pärast helistasin lasteaeda ja sain teada, et Maria sõi-jõi ja mängis ning kohe minnakse õue. Järele läksin Mariale peale lõunasööki, siis kui teised lapsed magama sättisid. Lõunasest supist ta muidugi keeldus, aga magustoitu siiski õnneks sõi. Mis õpetaja esimesest päevast arvas? Maria olevat tubli ja mängivat ilusti, emmet issit taga ei otsi ega nõua. Nuttu oli ikka ka natuke. Õues kukkumisest: teine tüdruk oli kõrval olnud ja kui õpetaja Marialt küsis, et kas too tõukas, siis Maria kordas, et tõukas-tõukas, aga no praegu kordab ta järele kõik, mis sa talle ütled. Ja teist korda olevat Maria haledalt nutma hakanud siis, kui üks poiss tema lauast söögi ajal lusikaga vastu taldrikut virutas nii et supp Mariale pluusi peale pritsis. Kui emme Mariale järele läks, oli too just söömise lõpetanud ja lehvitas laua ääres rõõmsalt lauamatti. Lõunauinaku tegi Maria kärus teel kodu poole. Pärast lõunat tegid emme ja Maria esimese lasteaiapäeva puhul kooki ja õhtul läks Maria enneolematult vara - juba kell kolmverand üheksa - magama.
Teine päev lasteaias möödus õpetajate sõnul samuti joostes ja mängides (pildil just rühma jõudnud). Hommikul oli veel lisaks laulutund. Kuna hommikusöögiks pakuti riisisuppi ja lõunaks kalasuppi, Maria aga suppe kunagi armastanud ei ole, siis söömaajad piirdusid kahjuks hommikul saia ja lõunaajal leivaga. Kui emme Mariale järele läks, olid teised lapsed juba voodites, Maria aga tihkus õpetaja süles nutta. Kui me nüüd arutasime, et miks nutt tuli kuidas kõik oli, siis rääkis Maria sellest, et teised tüdrukud ja poisid läksid voodisse teki alla ja panid silmad kinni. Kasvataja arvas, et prooviks ka Maria homme magama panna. Võibolla läks tal tõesti tuju sellest ära, oli ju temagi väga väsinud ja kõik teised lapsed peale tema sättisid magama.
Homme jälle päev. Lasteaiapäev!

Lasteaiamõtisklused

2006-08-28T08:44:00.000+03:00

Oeh, kuidas emps viimasel ajal on tabanud ennast ootamas seda aega, mil Mariast juba lasteaialaps saaks. Mitte et emps väga tööle tagasi igatseks, aga sellepärast, et sel väikesel tirtsul on energiat nii palju, et emmel seda päeva jooksul enam naljalt ära kulutada ei õnnestu. Ka õhtul hilja jätkub Marial veel jõudu vilkalt ringi vudistada: issi opa - emme opa - emme, issi vahele diivanile - vanaema opa - vahepeal tita kaenlasse ja edasi uuele ringile - lonks juua ja autoga ringi kihutama jne, jne. Kui hommikupoolikul õues ei käi või kuskil mujal kodunt väljas, siis Mariat lõunaunne meelitada ei õnnestugi.
Eelmisel nädalal ja nüüdki on Maria teisel vanaemal puhkus ning mõtlesime siis harjutamise mõttes ja ka ses mõttes, et emps natuke tööasju teha saaks, et issi viib tööle minnes Maria vanaema juurde ning tulles võtab jälle kaasa. Siis saab Maria harjutada hommikul vara tõusmist, päeval lasteaia õue peal mängimas käia ning enam vähem õigel ajal (lasteaja mõttes) lõunaund magada. Empsil on hommikul üksi jäädes muidugi selline tunne, et tükike temast on minema viidud ja kohe kuidagi ei oska olla. Selline tunne tuleb, et tea kas raatsibki last lasteaeda panna. Loodetavasti kaob see tunne harjumuse ja ajaga, sest Maria tundub sellist elu küll nautivat. Hommikul kell 7.15 üles saame ilusti, olgugi et varem olime harjunud kella 10-ni põõnama. Ja kui kodus oleme, siis Maria pidevalt räägib emmele, et peaksime Annemarile või Matule helistama või nende juurde minema. Kui pilte vaatame, kus Maria kuskil mängutoas või teiste laste juures on, siis hakatakse kohe nõudma mängima minemist. Kõige selle põhjal tundub, et meie Maria on sotsiaalselt piisavalt küps lasteaeda minema. Pigem võib kahelda emme valmisolekus lapsest lahus olla :-)
Natuke rohkem kui nädalakene veel ja eks siis ole näha kuidas kõik tegelikult sujuma hakkab ja mis mõtted ning tunded siis saabuvad.
Pildi peal Annemari Marial Saaremaal külas.

Koondraport suvistest tegemistest

2006-08-15T17:09:00.000+03:00

Suvega on alati nii, et algul ei saa vedama ja hiljem kuidagi pidama. Ehk siis meie suve lõpp on pea alati olnud üle planeeritud. Ja seegi suvi ei ole mingis mõttes erand. Kuigi midagi erilist selles suves siiski oli.
Selle suve absoluutselt kõige ilusam ja olulisem sündmus leidis aset 8. juulil Paldiskis ja selle tulemusema kannavad emme, issi ja Maria nüüd kõik ühte perekonnanime. Et sellest ülevast päevast võiks rääkima ja kirjutama jäädagi, siis piirdume siinkohal Maria muljetega ja viitega piltidele: www.vekfoto.ee/triinpriit . Maria suhtus sellesse tähtsasse päeva ülima tõsidusega. Hommikul tegi juuksur Katri ka temale uhke soengu ning kui tuli aeg kleit selga panna, kadus hetkega mõningane tusatuju, mida tekitas ülemõistuse palav ilm, pidev sagimine ning organiseerimine. Pulmarongis sõites leidis Maria õige aja mõnusaks lõunauinakuks ning kogu ülejäänud õhtu jooksis ja tantsis see väike printsess särades ringi. Väsimus tuli peale täpselt siis, kui tuli aeg ametliku osa otsad kokku tõmmata ja emme tahtis mõningad tänusõnad öelda vanematele meie siia ilma toomise, mõistlikeks inimesteks kasvatamise, peo korraldamise jne. jne. eest. See sõnavõtt jäi lühikeseks ja lõppes Maria kõvahäälse protestiga. Kogu päeva valguses oli see väike vahejuhtumine Mariale muidugi juba eos andeks antud :-) Siis läks Maria vanaemaga magama ning pulmarahvas hakkas torti nautima. Kangemad mehed magama ei jõudnudki, st pidu kestis hommikuni!
Kohe peale pulmi sõitis Maria emmega "laagrisse" maale vanaema juurde. Alguses koos emmega, aga lõpuks juba ka nädala jagu ilma emmeta möödus puhkus maal lennates. Märkimistväärt tulemused on järgmised:
- peale nädalast maal viibimist otsustas Maria korralikult sööma hakata; kohe nii korralikult, et vitsutas sisse vorsti, kartulit, kurki tomatit jne. ja korra kamandas isegi peale laua koristamist söögi lauale tagasi;
- uued sõnad ja sõnadest laused tulid päevadega; nüüdseks koostab Maria juba 4-5 sõnast koosnevaid lauseid ja võib emme abiga laulda Mutionu pidu algusest lõpuni.
- kuigi ei ole me Maria juures ka varem eriti võõrastamist täheldanud, siis mida aeg edasi, seda julgemaks ja aktiivsemaks ta muutub; kord onu Eeriku ja tädi Leenuga ringi reisides teatas Maria, et tal on nüüd issi autos sõitmisest kõrini ja tema tahab tädi Leenu autosse - läkski!; lisaks pöördub ta tihtipeale nüüd empsi sõbrannade poole küsides sülle või kutsudes neid mööda treppe ronima, emme saab samal ajal energiat säästa.
- potil käimine on selge, mähkut kasutame vaid siis kui pikemalt vaja linna peal olla või võõras autos sõita või emps ei viitsi tagavara varustust kaasa võtta. Sest vahel ju ikka juhtub. Hiljuti püüdis Maria ka ise pükse maha võtta enne potileminekut, aga kuna see tal väga kiiresti veel välja ei kuku, siis ... aga harjutamine teeb ju meistriks;
- käisime lasteaeda kaemas - lahe oli, Mariale meeldis kohe esimesest silmapilgust ja kasvataja arvas, et ilmselt ei ole emmel vaja esimesi päevi koos Mariaga lasteaias istuda :-). Juba oligi empsil Mariat lasteaja hoovilt minema meelitada suht keeruline. 6. septembril siis esimene lasteaiapäev, emps aga peab valmistuma tööle naasmiseks.
Aga sinnamaani naudime veel täiel rinnal suve!!

Rollimängud

2006-06-14T08:13:00.000+03:00

See ei ole enam ammu mingi uudis, et meie peres võiksid klotsid ja autod ja mõmmid kõik olemata olla, sest Mariat sellised mänguasjad lihtsalt ei huvita. Temale meeldivad pärisasjad ja seetõttu ongi Mariale järgemööda soetatud põrandahari, kühvel ja väike hari, klopper, reha, labidas, aiakäru ja kastekann, nukukäru ja nukuvoodi. Need on asjad, mis pinget pakuvad.
Kui emme kodus koristab, siis käib ka Maria tähtsalt harjaga ringi. Kui emme Paldiskis rohis, siis pandi kõik umbrohud Maria aiakärusse ning Maria koos vanaemaga sõidutas koorma sodihunnikusse. Kui emme lehti ja sodi riisub, siis on ka Maria oma rehaga platsis.
Üks viimaseid asju, mille emps Mariale tõi, oli nukuvoodi. Selline parajalt suur, et kohe mitu nukku sisse mahuks, sest igale nukule ju ka voodit osta ei jõua. Pani siis issi voodi kokku ja emme voodisse lina-teki-padja ning näidati Mariale kuidas titad nüüd kõik oma voodisse magama panna, kui Maria järsku otsustas, et miks tema koos titadega sinna voodisse ei võiks minna. Üsna loogiline ju tegelt - titad Maria voodis küll käivad ja tita Helmi magab vahel koguni hommikuni Maria voodis. Miks Maria siis natukeseks nukuvoodisse ei võiks pugeda. Õnneks on ostetud voodi ikka korralik puidust voodi ja kannatab Maria raskuse ilusti ära. Ja mida aeg edasi, seda vähem Maria sinna kitsukesse voodisse ronida püüab. Nüüd paneme sinna ikka titasid magama.
(kui meie fotokas nüüd remondis poleks, siis saaks siia ka pildi lisada, kuidas Maria nukuvoodis istub, aga tuleb see siis hiljem)

k=t

2006-06-14T07:49:00.000+03:00

Meie Maria hakkab iga päevaga rohkem rääkima. Uued sõnad ja ütlemised tulevad eriti just hommikuti. Nii kui silma lahti teeb, hakkab seletama. Algul tuleb selline unesegane jutt, aga siis läheb järjest selgemaks ja vahel tulevad lausa kolmesõnalised laused. Selle jutu kuulamise ja sellest arusaamise teeb aga keeruliseks asjaolu, et meie lapse jutus puudub k-täht. Kõik k-tähed on suurepärase täpsusega asendatud t-tähtedega. Ja g-tähed siis vastavalt d-tähtedega. Maria jutus ei ole ka veel muidugi r-tähte ja h-tähte sõna algul ta ei häälda, aga need tähed ei ole ka millegagi asendatud vaid kõlavad lihtsalt kuidagi ebamääraselt.
Peale seda kui emps selle mõistatuse ühel päeval läbi hammustas, on Mariast suhteliselt lihtne aru saada. Mõned näited oleksid sellised: nuga - nuda, kaka - tata, kukk - tutt, kass - tass, kana - tana.
Möödunud nädalavahetusel külas olles küsis üks võõras tädi aga Marialt imestunult :"Aga kuidas sa siis ütled, et ole kuss??" No ei ütlegi, oleks Maria vastanud kui oleks tädist aru saanud!!

Kuidas Maria ise tassist jooma õpib

2006-05-29T22:41:00.000+03:00

Meie laps saab homme poolteist aastat vanaks ja ta ei oska veel ise tassist juua. Kui emme annab, siis joob enamasti nii, et tilkagi kuskilt maha ei lähe, aga vot kui ise tassi kätte võtab (mida ta viimasel ajal kangesti teha tahab), siis on enamus kraami kõhu peal ja põrandal. Tekib muidugi küsimus, et kuidas nii vana laps juba ammu ise ei joo. Teised juba pooleaastaselt suudavad pudelit hoida ja seda samal ajal ka kallutada! Aga Maria ei tee meil eriti mitte midagi ise. Vähemalt mitte midagi, mis seotud taldrikust söömisega või joomisega. Ta võtab lihtsalt laualt tassi või pudeli, tuleb toob selle emme või issi kätte ja annab nõudlikult teada, et teda on vaja joota. Samamoodi on söömisega. Maria võib pudrukauss ees lihtsalt oodata, kuni keegi teda lusikast või kahvliga söödab. Kui ta muidugi üldse sööb, sest enamasti kõlab vastus "ei taha" tema suust juba enne kui emme pudru serveeridagi on jõudnud.
Viimasel ajal aga tahab Maria üha enam ise tassist juua. Praegugi harjutas ta issiga elutoa diivanil ise joomist. Issi kallas tibile vee tassi ja Maria soristas selle ilusti suust mööda endale selga ja diivanile. Ise muudkui korrates "sulla-sulla, sulla-sulla" ja itsitades.

Pähh-onu ja teised sõnad

2006-05-18T16:24:00.000+03:00

Mõned päevad tagasi sättisid emme ja Maria ennast õue minema ning kohe kui nad trepikoja uksest olid väljunud, märkas Maria prügikasti juurde siirduvat meesterahvast. Hetke jälgis Maria prügikastis sobravat meest ning teatas siis näpuga mehe peale näidates "Pähh-onu!".
Viimasel ajal areneb Maria kõneoskus märgatava kiirusega. Keeleliselt täiesti õieti kasutab ta juba sõnu, tädi, onu, part, sai, või, tiss, papu, pall, poiss, tass, ... . Tegelt on neid sõnu ju veel, aga kirjapanemise hetkel ei tule nad loomulikult meelde. Sinna juurde veel tema enda sõnad ehk et sõnad, mis veel ei ole keeleliselt päris korrektsed. Nagu näit pii - piim, nuda - nuga, iss - issi, utt - lutt, or(j)a - orav, us - pluus, too - tool, uua - juua, ind - lind, ba - banaan, eib - leib, mana - vanaema ja vanaisa, ope - jope, tii - tiiger, obu - hobune.
Titesõnu, mis meil juba ammu suus, siinkohal uuesti kirja ei panegi.
Aga kust Maria uusi sõnu õpib? Raamatutest. Maria väga armastab raamatuid ja tal on ka oma pisike raamaturiiul.
Aga nüüd Maria ärkas ja sellega see sissekanne otsa saabki.

Mängud issiga

2006-04-24T22:20:00.000+03:00

Issi on meie lapse lemmiktegelane. Emmega veedab Maria terved päevad. Emmel on oma funktsioon ja emme on vajalik siis kui näit lapsel uni on või tuju kurb on, aga kui on vaja naerda ja joosta ja mängida ja kilgata, siis on ainuõige valik issi. Eks parimad asjad ole ikka need, mida vähe saab. Mõned päevad tagasi tabas emme nad teolt. Vaadake ise !

Väike abiline - II osa

2006-04-24T21:56:00.000+03:00

Ja mitte ainult poekotte ei tühjenda meie Maria. Ka pesu võtab ta pesukorvist ja paneb masinasse ja võtab siis jälle puhta pesu masinast välja ja aitab kuivama panna. Vahel muidugi juhtub, et emme leiab pesumasinast ka miskit muud kui pesu, näitesk tita, või hakkab Maria peale musta pesu masinasse panemist seda sealt kohe tagasi vannituppa tassima, aga oluline ei olegi ju tulemus vaid ikka see, et laps ennast vajalikuna tunneb ja rahul on.
Järgnevalt fotoreportaaž pesu kuivama panemisest:

Väike abiline

2006-04-23T17:45:00.000+03:00

Ja ongi käes see emme poolt kauaoodatud aeg, mil tütrest on sirgunud abiline kodutöödel. Nii on meie peres nüüd Maria kohustuseks poekottide tühjendamine ja asjade kööki tassimine. Mitte et keegi talle selle kohustuse pannud oleks, aga Maria saaks tõsiselt kurjaks kui keegi tema eest kotti tühjendada püüaks.
Aga et pildid räägivad enam kui tuhat sõna, siis siin väike pildiseeria Maria toimetustest.

Mis meil siis täna koju on toodud?

Ehhee, jogurt!

Piimapakiga tuleb ettevaatlikult minna.

Siin on teie juurviljad, mina neid ju ei söö.

Mmmm.. pirnid on nämm..

Joogijogurtist teeb emme mulle keefiriga jooki.

Kõik valmis. Ise olen rahul!

Kuidas Maria titaga õues käib

2006-04-23T17:11:00.000+03:00

Vahel kui õue läheme, siis tahab Maria oma tita ka kaasa võtta. No hea küll, egas emme ju keela, võtku siis. Ainuke viga on selles, et nii kui õue jõutakse jääb tita emme hooleks ja Maria põrutab tuhat-nelja muude toimetuste kallale, näiteks trepist üles-alla-üles-alla-... ronima.
Teine vigur on see, et Maria õppis ära tita riidest lahti võtmise ja nüüd on nii, et kohe kui Maria avastab, et emme on tita riidesse pannud, kisub ta tita jälle paljaks. Nii peab vaene tita ka õues paljalt käima. Õnneks tuleb varsti suvi.

Tissist prii !!!

2006-04-16T19:43:00.000+03:00

Nüüd võime meie teatada, et Maria lõpetas hiljuti tissisöömise ja astus sellega sammukese lähemale iseseisvale elule :-) Rõõmu kui palju meie pisikeses peres.
Tegelikult oli asi nii, et kunagi ammu otsustas emme, et imetab Mariat umbes täpselt kuni aastaseks saamiseni. Naistearstki oli omalt poolt südamele pannud, et kauem küll ei peaks rinnaga toitma, et see võivat hiljem rinnavähki soodustada ja mis kõik veel. Vahepeal oleme muidugi teada saanud, et nii see siiski ei ole. Meie beebikooli õpetaja ja imetamisnõustaja väitis suisa vastupidist, et mida pikem on olnud imetamise periood, seda paremini ollakse fertiilses eas selliste hädade eest kaitstud. Ja pikem imetamine tähendab siis seda, et igat last on imetatud vähemalt üle aasta, mitte et seitset last on imetatud igat üht mõned kuud.
Aga tulles tagasi meie tissisaaga juurde. Natukene enne aastaseks saamist olime lõpetanud päevased tissitoidukorrad ja kui Maria aastaseks sai, siis proovis emme ka öist tissi ära jätta. Möödus vähem kui kakskümmend minutit kui emme õistis, et niimoodi ta lapsel röökida ei lase ja tissitamine läks rõõmsalt edasi. Oli öid kui Maria sõi 5-6 korda. Emme lootis salamisi, et äkki otsustab Maria ise ühel heal päeval, et ei taha enam tissi. Otsustasime proovida meie imetamisnõustaja soovitatud nö "ära paku-ära keela" meetodit. See käis nii, et kui Maria öösel ärgates just tungivalt tissi ei küsinud ja õrna silitamise saatel uuesti uinus, siis nii see jäigi. Emme lihtsalt niisama tissi suhu ei toppinud. Ja hakkasidki tissikorrad vähenema. Mõni aeg tagasi saabusid sekka ööd, kui Maria enam ei ärganud või kui ärkas, siis tissi ei küsinud. Ja nii ta läks ...
Nüüd võime omale heale kogemusele toetudes kõikidele võõrutamisele (mulle ei meeldi see sõna kohe üldse mitte) mõtlevatele emmedele kinnitada, et loomulik võõrutamine (nagu meie seda nimetasime) on tõepoolest võimalik. Kui on õige aeg!
Tuleb siiski märkida, et pisikese piimapudeli peame ööseks ikka voodi kõrvale varuma, sest tihtipeale läheb Marial hommikupoole ööd lihtsalt kõht tühjaks ja kui ta siis häälekalt mämm-mämm ütleb, siis silitamine ajab ta pigem marru kui uuesti magama uinutab. No kui ikka päeval eriti midagi ei söö, siis hommikuni välja ei vea jah. Arusaadav, aga paraku ei saa meie väike neiu veel aru, et päeval peaks korralikult sööma. Aga see söögijutt on hoopis teine jutt ;)
See oli meie tissijutt!!

Mõista mõista

2006-04-07T16:47:00.000+03:00

Miks Maria hakkab alati just siis kuivikut sööma kui emme parajasti tolmuimejaga koristab??
Aga sellepärast, et ei jääks juhuslikult võimalust, et kogu korter hetkeks ideaalselt puhas on :-)

Piss

2006-04-05T19:54:00.000+03:00

Mammu on tubli! No see ei ole muidugi mingi üllatus onju ..
Viimased päevad on õnnestunud nii mööda saata, et Maria küsib potile. Tuleb ja ütleb tasakesi "Piss" ja siis emme viskab kõik pooleliolevad asjad kõrvale ja tormab tuhatnelja Mariaga potile. Ja see õnnestub!! Milline rõõm ... No vahel muidugi ei õnnestu ka.
Selline tulemus siis peamiselt tänu sellele, et Marial pepu piirkonnas lööve ja oleme püüdnud sellele võimalikult palju õhuvanne anda.

Popp ja noortepärane

2006-04-05T19:33:00.000+03:00

Nüüd on Maria ka "popp" tüdruk. Ehk et täna tuvastati siis ka temal tänapäeva juba peaaegu et moehaigus - allergia. Maria on tugevalt allergiline kanamuna vastu. Kui arst teda vaatas, siis teatas ta tegelikult esmalt et toiduallergia võib kohe välistada, see on mähkmedermatiit (lööve on mähkmepiirkonnas). Meie täiendavate selgituste peale, et oleme kõik saadaolevad mähkmed järele proovinud ja viimasel ajal oleme kodus üldse mähkmeta, aga lööve läheb muudkui hullemaks, oli ta nõus tegema testid kõige standardsemate allergeenide kontrollimiseks. Ja oh üllatust - kolm rasvast plussi kanamuna kohta! Nüüd hakkame siis leiutama, mida kõike ilma kanamunata süüa teha. Kurb :-( Kanamuna oli üks neist vähestest asjadest, mida Maria tõesti sõi. Niiet head soovitajad, tere tulemast soovitama nüüd retsepte a' la pannkoogid ilma kanamunata või äkki ka omlett kanamunata :-)
Huvitav tõesti, kuidas vanasti allergiaid ei olnud. Ma olen küll võimalikult ökotoitu püüdnud pakkuda Mariale ja enamuse toite valmistan kodus ise, aga ikka allergia. No kust?? Või käib see tänapäeva ühiskonnaga kaasas?

Jälle dieet ja selle tulemusena esimene kolmesõnaline lause

2006-04-03T18:36:00.000+03:00

Oeh. Lihtsalt stressi tekitab see! Maria ei söö jälle peaaegu mitte midagi enam. Vahepeal küll ei-tea-mille tulemusena isu tõusis, sest otseselt midagi me selleks ei teinud. Ternespiimakapsleid ei saanud ma süüa, sest vahetult peale seda läks Maria kärna. Kalamaksaõliga proovisime, aga seda Maria mõne aja möödudes ei tahtnud.
Nüüd on siis seis selline, et hommikul minimaalselt kaera-, maisi- või hirsipudru, lõunaks makarone hakkliha või lihapallidega ja õhtul natukene jogurtit. Päeva peale sekka ka õuna ja joodavat. Ja nii päevast päeva ja nädalast nädalasse ja ... Ei ühtegi juurvilja ega kartulirooga ega mõnd suppi või muud hõrgutist. Vaarita mis sa vaaritad Maria nagunii ei söö. Selle peale tekib trots ja enam ei vaaritagi.
Aga no emme on sinisilmne ja ikka lolli järjekindlusega pakub ka muud. Nagu täna. Maria magas beebikooli peaaegu sisse niiet süüa enne seda ei jõudnud. Seega pidi ta emme arvestuse kohaselt koolist koju jõudes näljane kui hunt olema. Oligi! Käis mööda tuba ringi ja korrutas: "mämm-mämm-mämm..." Emme tegi frikadellisupi soojaks - ei taha. No selge, makaronid potti ja tulele. Sõi Maria siis umbes täpselt viis makaroni ja teatas kõva häälega: "ma ei taha!"
Et siis midagigi toredat selles päevas - esimene lausejupp!!

Maria uued trikid

2006-04-01T15:30:00.000+03:00

Kätte on jõudnud ajad, kui iga päev saab vähemalt ühe korraliku kõhutäie näerda. Koomik on muidugi Maria. Viimased trikid siis sellised.
Maria on avastanud et köögisahtlid käivad üsna jõukohaselt lahti ja kinni. Kõige alumises sahtlis seisab emmel soolapakk. Võttis Maria siis selle paki, tuli elutuppa ning keeras paki avause allapoole. Jäi siis huviga vaatama, kuidas sool pakist välja voolas - kuhi muudkui kasvas kuni ... emps sai jaole. Jama. Nüüd tuli kogu sool kenasti kokku pühkida ja kuna põrandal on tavaliselt ka muid Maria elutegevuse jääke (kuivikupuru, puruks kistud salvrätid, titade toitmise jäägid), siis läks see kõik kenasti prügikasti. Aga lõbus oli! Marial peamiselt muidugi.
Eile tegime Mariale nö. pepuvanni. Kuna tal on miski allergia tagajärel pepupiirkond kare ja sügeleb, siis teeme aeg-ajalt kummeli-lillavee vanni. See meeldib Mariale üliväga. Ta võib lõputult istuda vannitoas veekausis ja sulistada - väike hüljes nagu issi ütleb. Kui emps ta vannist välja võttis tehti muiudgi koledat kisa. Peagi rabeleski Maria end käterätist välja ja vudis vannituppa tagasi. Ja kohe sulpsti kaussi. Küpsise võttis ka kaasa. Järgmised minutid kulusid siis sellele, et see küpsis pudistati hoolega kõik endale vannivette. Küll oli mõnus küpsisevann :-)
Veel on siia kirja panemata üks varasem lõbus seik. Maria nimelt armastab väga kuivikuid närida. Ta saab need ise köögiriiulist kätte ja nii ta siis soovi korral läheb ja võtabki. Kord aga otsustas Maria parte sööta. Võttis oma vannipardid, ladus vannitoa ukselävele, tõi köögist saiatükke ja pudistas need kenasti partidele nina alla. Ise vaatas heldinult kuidas pardid mämm-mämm tegid. Pärast pühkisime "ülejäägid" üheskoos kokku :-)
Nii see eluke meil siinmail veereb!

Iss..!!

2006-03-24T15:09:00.000+02:00

Hiljuti lisandus Maria sõnavarasse uus sõna - iss. No ilmselge, et see tähendab issi. Ja veel rõõmsamaks kui Maria ise, muutub seda sõna kuuldes meie issi. Lõpuks ometi on ka tema hüüdnime saanud. Ja Maria muudkui susistab: is, iss, isss.
Issi on meil endiselt ka Maria üleüldine lemmiktegelane. Pidu ja pillerkaar algab ikka siis kui issi koju saabub.

Esteedist kunstnikku ei saa

2006-03-24T14:51:00.000+02:00

Viimases beebiklubi tunnis tegeleti maalimisega.
Kile laotati põrandale ja iga laps sai enda ette suure paberi. Siis pani õpetaja igale lapsele paberile törtsu kollast värvi. Rõõmsalt asusid kõik järgemööda seda värvi siis laiali plötserdama. Kõik peale Maria ja ühe väikese poisi Jaani. Maria oli nõus paberi äärde vähemalt maha istuma, too poiss hakkas juba sellegi peale protesteerima. Aga tagasi Maria juurde. Pilt pidi tulema kevadine: kollasel taustal krepp-paberist ja villatuttidest lilled. Pistis siis Mariagi oma näpu värvi sisse, kuid sirutas siis kiiresti emme suunas nõudes selle puhtakspühkimist. Ja nii kogu aeg. Emme abiga sai värv siiski enam vähem laiali aetud (koostöö oli täiesti lubatud ;-)), aga kogu aeg pidi emme tegelema ka Maria sõrmekeste puhtaksharimisega. Lilled pistis paberile juba emme üksi, sest selleks ajaks oli Maria paberi juurest jalga lasknud ja toimetas eemal kutsu ja tibuga.
Ehk proovime varsti ka pintsli kätte võtta, noh et vähemalt käsi ei määri nii hullusti, aga karta on et esteedist ikka kunstnikku ei saa :-(

Kuidas Maria haige oli

2006-03-17T14:04:00.000+02:00

Oeh, nüüdseks võib siis sellest ehk tõesti minevikuvormis rääkida. Asi algas nii, et veidi enam kui paar nädalat tagasi hakkasime märkama, et Maria kaotab väga kergesti tasakaalu. Noh et kui talle kasvõi õrnalt vastu minna, siis läheb ta tasakaalust välja ja kukub või et kui puzzlemati tükk jala alla jääb siis võib ta samuti kergesti kukkuda. No esialgu ei pööranud keegi sellele tähelepanu, kuna laps ju ei ole veel väga staažikas isekõndija (u. 2 kuud kõndinud) ja eks alguses ikka juhtub. Aga see asi ei tahtnud kuidagi üle minna ja sinna juurde muutus tibi veel järjest virilamaks ning enamasti ei nõustunudki mujal kui süles olema. Kõndimist eelistas vältida, rohkem istus oma klotsikohvri otsas ja vaatas raamatud. Kuid sedagi väga lühikest aega. Hästi palju virises ja nuttis. No see ei olnud muiudgi ka üllatus, sest ta on algusest peale mitte väga rahulik laps olnud - no et nutuga ärkamine ei olnud küll midagi uut. Vahepeal tuleb märkida, et nii emme, issi kui vanaema põdesid kõik kes vähemal kes rohkemal määral kõhugrippi ning issi oli ka lihtsalt gripis. Kõik muudkui imestasid, et kuidas see Maria veel terve püsib. Tasakaaluhäirete tõttu muidugi kukkus ta tihti ja korra isegi niimoodi, et käidi emmega traumapunktis. No õnneks oli siiski kõik kombes ja mingeid vigastusi ei kaasnenud peale vaibamustri otsa ees. Siis aga ühel õhtul peale järjekordset kergemat kukkumist hakkas Maria oksele ja oksendas ka öösel ning korraga oli ka palavik platsis. Söögist keelduti täielikult. No selge, järelikult on see kõik põhjustatud ikkagi miskist viirusest ja kui sellest nüüd jagu saab, siis on ka tasakaalumured möödas. Terve järgmise päeva veetis Maria emme süles või voodis selili paotades vaid vahetevahel silma, et veenduda emme olemasolekus. Palavik tõusis 38,8-ni. Nii oimetu ei olnud meie laps veel kunagi olnud. Kõrgeim palavik oli seni piirdunud 37,5-ga mu meelest. Seejärel saime palaviku alla ja kuna ei nohu ega köha ei olnud, siis oli nagu kõik kombes jälle. Aga mis jätkus, olid tasakaaluhäired. No hea küll, ega siis päevapealt terveks ei saada. Ootame veel. Ka kolme nelja päeva möödudes oli ikka kõik sama. Söögiisu ikka veel nullilähedane. Kintsukesed, kus küll kunagi voldikesi ei ole olnud, aga mis siiski olid väikesed armsad prullakad beebikintsud, nägid juba välja täiesti saledad. Maria käis pooleldi tuikudes ringi või püsis süles ja oli kogu aeg tujust ära. Emme muidugi mõtles juba kõige hullematele võimalustele, mis kõik nüüd kõne alla võivad tulla. Kui ühel pühapäevahommikul peale hommikusööki (kes sõi, kes mitte jälle loomulikult) laps ainult hüsteeriliselt nuttis ja enam ei süles ei kuskil mujal olla ei tahtnud, otsustas emme konsulteerida meie lastearstiga. Tema soovitus oli mitte järgmist päeva oodata, vaid kohemaid valvearstile minna. Minu kirjelduse järgi arvas ta, et võime ka haiglakoti kohe pakkida. Sõitsime siis haiglasse ja veetsime seal 4 kohutavalt pikka tundi. Neid erakorralisi muresid oli seal ju mitte vähe. Võeti vereproovid, vaadati kõrvu - kõik korras!? Öeldi, et no me võime teid haiglasse jälgimisele jätta, aga uurida siin praegu küll midagi rohkemat ei ole. No niisama haiglas elamise võimalusest me loobusime. Lapsel on ju kodus palju parem olla ja lihtsalt jälgimisega saame me ka ise hakkama. Järgmisel päeval suhtlesime jälle oma arstiga, kes oli emmega ühel nõul, et võiks korra neuroloogiga konsulteerida. Loetud tundide pärast oli tal meile organiseeritud kohtumine neuroloogiga järgmisel hommikul. Samal õhtul saabusid sõbrad nohu ja köha. Maria oli jälle muidugi segaduses, sest köha oli tema jaoks midagi täiesti uut. Neuroloogi jutule otsustasime hoolimata kõigest siiski minna. Nagu arvata oligi, siis oli Maria nii piisavalt viril, et ei nõustunud arstile eriti oma tasakaalutust demonstreerima. Paluti meil siis teha aju ultraheliuuring ja seejärel tagasi tulla. See sai ootamatult kiiresti tehtud ja ei näidanud jällegi midagi. Kivi langes südamelt. Arstionu seletas: vahel võib lastel selliseid tagasilööke esineda ja need lihtsalt mööduvad, seda enam et kaks kuud käinud laps on ikkagi väga värskelt käima hakanud ja ei saagi veel väga osav olla, igatahes oli selle UH järgi meie Mariaga kõik kombes. Arstionuga leppisime kokku, et kuskil nädala pärast, kui nohust-köhast oleme jagu saanud, läheme tema juurest uuesti läbi ning vaatame seda tasakaalu asja uuesti. Igaks juhuks. Nüüdseks oleme lahti ka köhast-nohust. Paari viimase päevaga on Maria toiduportsionid kasvanud peaaegu samale tasemele, mis nad kunagi olid. Ta võib jälle tükiks ajaks süveneda oma raamatutesse või toimetada oma titadega ning lauda katta. Lõunauni on koguni üsna pikaks veninud. Nüüd on lausa reegel, et magatakse vähemalt 2 tundi päevas. Vanasti emme ainult unistas sellest.
Nüüd arvan, et kogu see aeg oli Marial miski vimm sees, ilmselt käis ka pea veidi ringi ning enesetunne oli üldiselt kehv. Kahjuks ei osanud ta seda meile öelda teisiti kui nutuga ja sellest nutust me keegi niimoodi üheselt aru ei saanud.
Tagantjärele kogu loole mõeldes tundus mulle isegi korraks, et olen noor ja kogemusteta ema, kes iga väikese asja pärast juba paanika tõstab, aga selle rumala mõtte pühkis kohe peast teadmine, et sellised tasakaaluprobleemid võivad tegelikult olla vägagi tõsiste haiguste tunnuseks ja kui me kohe midagi teinud ei oleks ja hiljem olekski midagi koledat selgunud, siis ei andestaks ma endale iialgi oma tegemata jätmist.
Aga nagu öeldakse - lõpp hea, kõik hea.

Juuksed

2006-03-08T19:00:00.000+02:00

Ühel päeval vestles emme msn-is Leevikese emmega, kes kuulutas, et oli Leevikese juba silma kippuvad tukad just ära lõiganud. See oli tõuge, mis viis ka Maria emme tegudeni.
Seni oli emme ikka üritanud Mariale klambreid ja patsikummikesi pähe sobitada, kuid seda kõike asjata. Maria tõmbas need kohe ära. Kui emmel vahel õnnestuski märkamatult mänguhoos Mariale klamber pähe sokutada, siis hiljemalt viie minuti pärast oli see Maria poolt ära tabatud ja tõmmati peast. Vähe sellest, ka emmel ei tohi olla peas ühtegi klambrit ja kõige vähem siis Maria titadel.
Hoolimata kõigest eelnevast ei olnud emme seni raatsinud Maria juuste kallale minna, kuna unistas ikka ilusatest pikkadest juustest. Ja lisaks veel paksudest juustest, kuna emmel endal on õhukesed. Aga no see ei puutu praegu asjasse.
Igatahes oli Maria emme nüüd tegudele tõugatud ja nii ta haaraski käärid ning asus asja kallale. Tulemus on suurepärane. Maria on rahul, kuna näeb taas maailmas toimuvat ja ei pea enam tüütute klambritega võitlema. Emme on rahul, kuna uus soeng on üliarmas. Vaadake ise - enne ja pärast :-)

Oleme tublid

2006-02-20T01:08:00.000+02:00

Kui eesti sportlased on nii tublid ja saavad muudkui kuldasid, siis otsustas ka emme tubliks hakata. Algatuseks riputas ta üles kõik tänaseni tehtud pildid Mariast.
Vaadake järgi, sõbrad!

Kõrgustesse!

2006-02-18T14:44:00.000+02:00

Meie Maria on avastanud ronimise võlud. Kui kuskile on võimalik ronida, siis ta kindlasti proovib seda teha. Et ta diivanite ja voodite peale ronib, see ei ole enam mingi uudis, seda teeb ta juba kaua. Nüüd on Maria asunud vallutama oluliselt kõrgemaid ja samas ka ohtlikumaid punkte. Adrenaliini värk vist! Näiteks on ta võimeline ise ronima oma söögitoolile kui see ei ole mitte kõige madalamas asendis. Et vanaema tualettlauale pääseda, tuleb esmalt venitada end tumbale. Viimati avastas Maria, et lillelauale pääseb kui ronida diivanile, seejärel diivani käsituge mööda diivani seljatoele ja oledki lillelaual. Kui aga kolmanda riiulini millegipärast ei ulata, siis tuleb kohale vedada emme kangakast ja end sellele upitada.
Emme ülesanne on viimasel ajal Mariat mitte silmist lasta, et vajadusel last püüdma jõuaks. Tegelikult Marial küll kukkuda ei ole veel õnnestunud, kuid emmel käivad ikka tihti külmajudinad üle selja, kui ta äkki märkab, millise ronimise võimaluse Maria jälle on avastanud ja kust kõrgelt ta uhke näoga sulle otsa vaatab.

Maria ja tema titad

2006-02-18T14:27:00.000+02:00

Mõnda aega tagasi hakkas Maria rohkem huvi ilmutama nukkude ehk titade vastu. Titasid on Marial palju ja erinevaid ja mõned neid on ära teeninud juba ka teistsuguse nime kui lihtsalt tita. Näiteks on Marial üks riidest nukk nimega Poiss ja üks, samuti riidest, pipinukk nimega Pipi. Ja siis on Marial veel Tita, kes on tema kõige esimene pisike nuku.
Kui Maria kodunt välja läheb, siis üks kolmest nukust on tal tihti kaasas. Ka kodus saavad need kolm õnnelikku tegelast viimasel ajal Maria kõige suurema tähelepanu osaliseks. Nukusid söödetakse ja joodetakse ja kallistatakse. Nukkudega saab nalja ka. Paar viimast toredat lugu saagu ka siia talletatud.
Emme ja Maria söövad. Lõunaks on parajasti hakkliha makaronidega. Maria sööb kätega ja vahepeal püüab mõne makaroni kahvli otsagi saada kuni tüdineb ning toolilt alla küsib. Emme tõstab Maria maha ja asetab makaronitaldriku taburetile, et söögu siis käigu pealt kui tahab. Maria läheb aga jooksuga toob Tita, asetab ta taldriku kõrvale taburetile ning hakkab Titale makarone ja hakkliha näole laduma. Tita tahab kaa süüa!
Emme keetis suppi ja otsustas seda ka Mariale pakkuda. Põll pandi ette ja emme pakkus Mariale lusikaga suppi. Maria ei taha. Emme proovib ikka rahulikult uuesti ja kõik kordub - Maria ei taha. Mõtleb emme siis, et läheneb asjale kavalusega. Tooba Tita ja näitab Mariale: "Vaata Maria, Tita sööb suppi, söö sina ka!" Maria krahmab kiiresti Tita kaenlasse ja keerab emmele selja püüdes nii Titat emme eest varjata. Kui Maria juba rääkida oskaks, siis oleks ta ilmselt öelnud : "Mida sa pakud minu Titale siin igasugust jama, mis süüa ei kõlba!" Sinna paika see supisöömine meil jäigi.

Kuidas Maria emmele vaba päeva andis

2006-02-11T19:52:00.000+02:00

Kui Maria kodus on, ei ole emmel tavaliselt kunagi midagi muud võimalik teha, kui temaga tegeleda. Ja see tegelemine ei peagi olema Mariaga mängimine. Maria on täiesti rahul näit sellega, kui emme lihtsalt tema juures põrandal mänguasja kasti kõrval istub ja mittemidagi-ei-tee. Kui emme kasvõi ajakirja püüab sirvida, siis see ei sobi. Nõudepesemisega on pika harjutamise peale nüüd lepitud, aga ikka käiakse mossis näoga vahepeal nurga tagant vaatamas, set kas see emme juba ei lõpeta. Seda et emme arvuti taga näiteks midagi teeb, see ei tule kõne allagi. Nagu eelnevast väga selgelt võib aru saada, siis ei olegi emmel kõikide nende ja muude vajalike asjadega tegelemiseks muud aega kui Maria uneaeg. Olgu, olgu, tegelikult saab natuke siis ka teha, kui keegi teine kodus on ja temaga mängib. Aga ainult natuke, sest aeg-ajalt peab Maria ikka vajalikuks korra emmet sikutada ja sülle küsida. Miks mulle tundub, et kõik teised lapsed palju iseseisvamad on?
Igatahes otsustas täna Maria, või õigemini otsustasid Maria ja issi, et nad lähevad teisele vanaemale külla ja kelgutama ja emme saab kodus samal ajal vajalikke toimetusi toimetada. Marial oli lõbus, vanaema sai üle pika aja lapselast näha ja emme päris palju kasulikku ära teha.
Kui kell juba viis läbi oli ja väljas juba pimedaks läks, helistas aga emme issile ja nõudis, et toodagu laps koju. Emme igatseb!
Tegelikult on tore oma väikese tegelasega koos kasvada ja igast päevast rõõmu tunda.

Me kelgule, me kelgule võib tulla veel üks laps ...

2006-02-07T11:50:00.000+02:00

Viimane seiklus viis emme-issi rändama mööda Harjumaa mõisaid. Ja Maria sai loomulikult kaasa kelgutada. See oli vahva laupäev. Ilm oli imeilus, päike siras lumelt vastu ja taevast langes üksikuid lumehelbeid. Sõitsime kelguga ikka künka otsa ja siis jälle künkast alla. Sellele järgnes väike uinak autos ning kehakinnitus Saku pruulikojas. Ja et tegijal juhtub mõndagi, siis läks Maria kelk paar korda ka ümber ning Maria sai sõna otsese mõttes lund maitsta. Nämm!

Emme-issi seiklejad, Maria kaa

2006-01-30T13:54:00.000+02:00

Emme ja issi on ootamatult nakatunud seiklemisepisikusse. Nimelt hakati mängima sellist mängu nagu Talveseiklus ja nüüd veedetakse iga vaba moment kas arvuti taga, telefoni otsas, raamatutes tuhnides või eelmiste põlvkondade käest informatsiooni kogudes. Issil on õhtud sisustatud, emme vaim saab värskendust ja aju leiab taas kasutust (ikkagi juba üle aasta ju töölt eemal oldud), Marial on aga võimalus samal ajal kui emme-issi seiklevad, kodus vanaemaga mängida. Aga mitte ainult! Mariagi on juba osalenud seiklemises täisväärtusliku võistkonnaliikmena - nimelt läbis ta koos emmega edukalt Rehepapi seikluse.

Kakamine

2006-01-30T12:30:00.000+02:00

Kui Maria kakab, siis juba mõnda aega toob ta seejärel emmele käteräti ja annab sellega mõista, et läheme pesusse. No selge, laps tahab kakamise protseduurile kaasa aidata. Kahjuks Maria veel ei tea, et kui sellesse protsessi veelgi varem sekkuda, näiteks kakahäda ilmnedes emme juurde potiga tulla, saab protsessi veelgi kiirendada ja kergendada. Nende uute oskuste omandamise nimel meie peres praegu töötatakse!

Esteet

2006-01-24T13:01:00.000+02:00

Täna hommikul arvas Maria, et eks ta võib siis vahelduseks ise süüa kah. Seni võis ta küll võileivatüki kätte võtta, aga ulatas selle emmele, et viimane palukese talle suhu pistaks. Pudruga niisamuti. Maria võib ju oma lusikaga pudru sees sonkida, kuid suhu läheb see lusikas siis ainult emmele. Endal suu õieli emme poole, et kuhu minu amps jääb. Vot nii.
Aga täna siis pisteti ise võileiba suhu. Aa üks väike konks oli ka asja juures. Nimelt peale igat suhu pandud tükikest sirutati käsi nõudlikult välja ja emme pidi selle salvrätikuga ilusti puhtaks tegema. Ja nii kuni võileiva lõpuni!
Miks Maria aga pudru ise ei söö, selle peale emme veel ei ole tulnud. Käsi see lusikaga toimetamine ju ometi ei määri.

Maria sõnavara

2006-01-18T19:11:00.000+02:00

Peale aastaseks saamist on Maria sõnavara mühinal täienema hakanud. Kui seni olid käibel enamasti emme, aitähh, auh ja tataa (headaega), siis viimase paari kolme kuuga on lisandunud
tita, pall, pota (pott), pap (papu), näna (nina), op (sülle), nää (kiisu, näu), mana (vanaema), mämm, mõmm, ai-ai (tuli kaminas ja kõik muud soojad ja kuumad asjad), auto. Tegelt on neid sõnu veel, aga emmel ei tule praegu meelde.
Jutust arusaamine on veelgi enam arenenud. Näited:
Emme peseb köögis nõusid. Maria on samal ajal kakanud. Selleks, et lapse peput pesta, peab meie peres kraanikauss nõudest tühi olema, sest vannitoa kraani alla laps ei mahu. Emmel on veel paar taldrikut pesta ning et Mariat tegevuses hoida, räägib emme Mariale, mis edasi juhtuma hakkab. "Emme peseb veel need mõned nõud ära ja siis hakkame peput pesema. Sa võid niikaua minna ja tuua toast käterätiku" Ja lähebki Maria siis tuppa, võtab voodi äärelt käteräti, tuleb sellega kööki, ulatab emmele ning teatab "Aitähh, Op". See tähendas siis, et siin on sulle käterätik, nüüd palun tõsta mind kraanikaussi.
Teine näide. Emme räägib Mariale, et nüüd läheme poodi. Käime autoga ära, sest siis saame kiiremini. Hetke pärast lohistab Maria oma auto kohale ja vaatab emmele sellise pilguga otsa, et no läksime siis!!
:-))

Magab nagu beebi??

2006-01-18T13:42:00.000+02:00

Miks kasutatakse sügavalt ja rahulikult magava täiskasvanu kohta väljendit "magab nagu beebi"?? Meie peres ei ole isegi beebi kunagi maganud nagu beebi. Meie beebi magab ikka nii, et nüüd kui enam öösel tissi ei saa, siis ikka ärgatakse paar kolm korda - vahel niisama nihelemiseks, tihti ka väikese nutu nutmiseks ja juhtub et ka õige kõva kisaga. Seda viimast siis, kui jälle meelde tuleb, et tissi ei saa.

Sünnipäevapildid lõpuks saadaval

2006-01-10T23:15:00.000+02:00

No lõpuks ometi võttis emme end kokku ja leidis aja, et minu sünnipäevapildid üles riputada. Võttis ikka aega, aga üleval nemad nüüd on. Eks see oli ka tema nö. uue aasta lubadus ;-)
Et siis tsekake minu pildialbumisse !!

Otsustasin kõndima hakata

2006-01-08T16:44:00.000+02:00

Sünnipäevakingiks issile otsustasin mina nüüd kõndimise ette võtta. Jah, samme tegin juba varemgi, isegi 7-8 sammu õnnestus vahel teha, kuid eile külas käies võttis Karut mul käest kinni ja hakkas ees minema. Mina astusin vapralt järele. Emmed-issid veel hurjutasid, et Karut ära niimoodi jookse, Maria ei jõua sulle järgi, aga mina sain hakkama. (Karut on minu 1 aasta ja 7-kuune väike sugulane) Ja natukese aja pärast tõusin juba üksi püsti ja põrutasin üle toa köögi poole. Ikka tasa ja targu ja aeg ajalt vaiba äärele komistades, aga nii ma muudkui kõndisin.
Emme tahaks nüüd kirja panna, et millal Mann siis kõndima hakkas, aga ei tea, kuidas seda kirja panna. Esimesed iseseisvad kaks sammu tegi Maria ju juba 21. novembril, nüüd kõnnib ta juba pikemad maad maha. Kui aga kiireks läheb (ja enamasti ongi kiire), siis on ikka turvalisem käpuli või põlvili minna. Põlvede peal kõndimise leiutas Maria selleks, et käpuli käies ei saa ju näiteks pissipotti või palli kaasa võtta. Käia aga ei oska ja kuidagi on asjad vaja kaasa vedada. Millal Maria juba enamuse osa päevast kahel jalal ringi jookseb, selleni on ilmselt veel mõned päevad (aga äkki hoopis nädalad) aega. No mis sinna beebiraamatusse siis kirjutada. Küll on keeruline ...

Minu issi

2006-01-04T15:01:00.000+02:00

Mul on maailma parim issi! Arvatavasti arvab enamus maailma lapsi sedasi. Aga nii see tõesti on. Issiga koos me teeme palju toredaid asju ja vahel ka asju, mida me emmega ei tee. Et mis me siis issiga koos teeme? Palun väga:
1. üsna sündimisest alates käisin ma alati koos issiga vannis (õigem oleks vist öelda, et issi vannitas mind);
2. issiga koos me lõkerdame naerda;
3. mängime peitust;
4. ainult issi loobib mind õhku ja keerutab tõeliselt lahedalt;
5. kui issi õhtul koju tuleb ja sööma hakkab, siis on minu kindel koht tema süles;
6. kui issi arvuti taha istub, siis olen mina jälle hopsti tema süles ja askeldan kirjutuslaua taga;
7. teeme pikki jalutuskäike;
8. issi kukil on lahe olla;
...
Aga issiga vahel juhtub ka üht teist. Näiteks unustas ta mulle kord õue minnes soojad püksid jalga panna. Emme tuli välisuksepeal vastu ja mindi siis tuppa tagasi pükse otsima.
Kirjutan ma seda täna siin sellepärast, et tahan Sulle, issi, öelda palju õnne sünnipäevaks ja kõva kalli kalli. Kingitust sa meilt ei tahtnud, aga küll me emmega midagi välja mõtleme.

Ja head uut aastat kõigile!!

Vahvat vana aasta lõppu

2005-12-31T17:06:00.000+02:00

Soovime emme ja issiga kõikidele oma sõpradele, sugulastele, beebikoolikaaslastele, blogisõpradele jne. lahedat vana aasta viimast õhtut!
Ise veedan selle õhtu vanaisa ja vanaema seltsis. See on üks esimesi kordi, kui emme saab mind täiesti iseseisvalt vanaemale jätta ja me saame hakkama. Seda sellepärast, et ma nüüd enam öösiti tissi ei saa. Algus oli raske - esimesel korral tissita jäädes tegin ikka kõva kisa ka, edasi sain juba pihta, et olen nüüd suur tüdruk ja pean öösiti magama mitte sööma. Nüüd söön siis kuskil 6 ajal hommikul kui issi ärkab. Aga ega ma selle pärast tervet ööd järjest maga ...

Jõulupäev

2005-12-24T22:46:00.000+02:00

Täna on jõululaupäev. Vastupidiselt ootustele sai meie päev üsna kiire olema.
Hommikul alustasime piparkookide küpsetamisega. Minagi sain käpad taignaseks ja ka kaunistamises lõin aktiivselt kaasa. Emmega küpsetasime, siis väike jõuluuni õues ja seejärel issiga küpsiseid kaunistama. Vahva oli.
Siis oli meil emmega lõpetamata vanaisale-vanaemale jõulukingiks mõeldud lapitekk. Seega leppisime vanaisaga kokku, et vanaema tuleb kuhugi kodunt välja meelitada, et meie siis saaksime tekki õmmelda. Plaan töötas täielikult. Vanaisa kutsus vanaema endaga poodi kaasa. Nii kui uks kinni klõpsatas, olid meil tekijupid voodi alt väljas ja töö läks lahti. Muidugi ei möödunud meie töö ilma väikese ehmatuseta. Ses mõttes, et poes käidi suht kiiresti ära ja kui nad tagasi jõudsid ei olnud meie tekk veel kaugeltki valmis. Kiiruga pakkisime siis pooliku teki ja mõtlesime välja vabanduse päkkapikkudelt pooliku teki pärast. Aga siis tuli vanaisa lagedale mõttega minna veel surnuaeda ning vanavanaisale kinki viima. Ja lisaaeg hakkas jooksma. Sellega saime ilusti hakkama ja jäi aega ülegi.
Nagu jõululaupäeval kombeks, käisime saunas. Ja seejärel tugev õhtusöök, millest mina nõustusin sööma vaid kõrvitsat. Kogu päevast oli lihtsalt nii palju muljeid, et isu enam polnudki. Ja siis tuli päkapikk kingisaaniga. Hiljem selgus, et see vahva kelk, millel kingitused peal, oli minu uus kelk. Veel tõi päkapikk mulle kampsuni ja pusa.
Nüüdseks olen nii väsinud, et pidžaama selga ja ruttu tuttu. Jõulud on toredad. eelmisel aastal ma selle peale veel ei tulnud ;-)

Valmistume hoolega jõuludeks

2005-12-20T22:50:00.000+02:00

Kuna emmel sel aastal raha eriti ei ole, siis oleme võtnud nõuks jõulukingid võimaluste piires ise teha. Nii möllamegi nüüd päevast päeva lappidega ehk teeme lapitehnikas kõikvõimalikke asju. Lõbus on. Emme püüab lappe lõigata ja kokku sobitada, mina püüan samal ajal lõikamise mati peal istuda. Kujutage ette, kogu tuba on täis kangakaste, mina nende keskel riidejuppe laiali loopimas.
Kuna jõule võib pidada ka söömise pühaks, siis võib jõuludeks valmistumiseks vast pidada sedagi, et hakkasin Mathiase eeskujul sööma ternespiimakapsleid, mis peaksid söögiisu tõstma. Juba täna hommikul sõingi peaaegu poole oma pudruportsust varasema kahe lusikatäie asemel ja lõunaks sõin 6-7 kahvlitäit kartulipudru liharullidega. Soolast toitu ma viimasel ajal enam ei söönudki. Ise panin suhu poolteist viilu sepikut võiga. Selle "ise" eest tegin endale peale igat suutäit ka võise käega pai. Kui nii edasi läheb, siis jõululaupäeval vitsutan äkki juba verivorsti ja hapukapsast ;-)
Tipa-tapamisega (loe: kõndimisega) olen nüüd nii kaugel, et kõnnin! Aga salaja. See tähendab, et kui emme mind meelitab, et no tule tipa-tapa siia, siis ma ei lähe, aga kui ta ei näe (või vähemalt ma arvan, et ta ei näe), siis kõnnin nii et vähe pole.
Et kiiremini suureks saada, siis katsun võimalikult täpselt jäljendada emmet ja teisi täiskasvanuid - võtan salvrätiku ja nuuskan nina, panen midagi näpu vahelt tähtsalt suhu, segan suhkrut kohvi või tee sees, võtan telefonitoru ja ütlen alloo.
Ja päris palju sõnu tean ma juba ka - pall, tita, sokid, pipi, poiss, mõmm, mämm, emme, auh, nää (näu). Rohkem ei tule praegu meelde, aga ma tean neid veel.

Strateegilised mõõdud

2005-12-14T23:20:00.000+02:00

Täna käisime arsti juures mõõtmas ja kaalumas. Nüüd saan teilegi avaldada, et 1-aasta ja 2-nädalasena kaalun mina 8 kg ja 300 g ning olen 72 cm pikk. Vot nii! Ja tehti mulle ka vereanalüüs ja pissiproovi peame ka viima. Et ikka kindel olla et kõik minu näitajad korras on.
Muide kui näpu otsast verd võeti, siis torke peale ei teinud ma teist nägugi. Ebameeldiv oli see vere välja pigistamine, siis lasin ikka häälepaelad ka valla. Kui kabinetist lahkusime, oli jälle suu naerul ;-)

Olen taas rivis!!

2005-12-13T18:16:00.000+02:00

Ehk et selleks korraks terve. Tegelikult läks minu nohukene üle juba kolmandal päeval. Emme muidugi tegi selleks kõik võimaliku. Kogu maja oli täis küüslauku ja sibulat, minule määriti kogu aeg talla alla vietnami salvi ja ninna pihustati Humerit (see ei olnud just lemmiktegevus). Igaks juhuks sai rinnale ja seljale määritud ka köhabalsamit. Ja nii me sellest pisikesest pisikust lahti saimegi.
Täna käisime Ottomari ja emmedega juba Loodusperes shoppamas. Sain endale villase kaeluse, villafroteest pusa ja villased sukkpüksid. Ikka selleks et talvel ennast ei külmetaks. Ja igaks juhuks ostsime ka vanniõli, mida nohu korral vannivette lisada. Noh et kui ma jälle kuskilt mõne pisiku peaks üles korjama.

Kuidas saab või pähe ja sepik talla alla?

2005-12-13T18:00:00.000+02:00

Mina tean, aga ei saa oma saladust suurtele inimestele kahjuks avaldada ;-) Minu väikesed sõbrad teavad seda arvatavasti isegi.

Olen haige :-(

2005-12-07T15:59:00.000+02:00

Tänu ühele kallile külalisele, kes nohuse ninaga minu sünnipäevale tuli, olen mina nüüd ka nohune. No täiskasvanud inimene, isegi võiks öelda, et juba päris kaua elu näinud ja nii rumal, et tuleb minusuguse pisikese sünnipäevale ja veel teatab kõva häälega, et tal on nohu. Loodetavasti see enam ei kordu.
Igatahes ei saa mina nüüd öösiti magada, kuna nina on kinni ja päev läbi aevastan ja silmad jooksevad vett. Kõige tipuks esines juba ka palavik 38,1 kraadi. Vanarahvas teab küll rääkida, et küll pulmadeks saab terveks, aga mul ju vaja juba nädala pärast kõiksugu jõulupidudele ilmuda.
Igatahes emme ravib mind hoolega ja loodame ikka kiiret paranemist.

Sünnipäev!!!

2005-12-03T14:22:00.000+02:00

Sünnipäev on tore päev,
kauaks, kauaks meelde jääb ...

Ennem kui hakkan rääkima oma sünnipäevast, räägib emme minu sündimise päevast, et see ilus mälestus ajaga ei kustuks.
Niisiis Maria sündimine emme silmade läbi.
Arsti poolt ultraheli järgi pandud sünnitustähtaeg oli 24-25 november, päevade järgi arvutatuna 28 nov. Selliseid kohati regulaarseid valusid ikka poole tunniste ja vahepeal 15 min vahedega olin juba tundnud paar nädalat. Ise tegelikult arvasin ka miskipärast et pigem sünnib mu tibu varem kui et kauem kõhus tahab olla. Aga ei miskit! 29. nov õhtul kell 23.30 hakkasid siis need tõelised valud. Olin ikka raseduse ajal natuke pabistanud, et kuidas ja kas ma ikka tunnen ära, millal need tõelised valud algavad, aga need olid kohe tõesti hoopis teistsugused ja kohe 15- minutiliste vahedega. Hakkasin valude vahesid ka üles märkima, sest meeles ei püsinud miskit muud peale peagi sündiva tita. Ja nii ma veetsingi selle öö mööda tuba ringi jalutades. Vahepeal oli hea kui tulevane issi selga masseeris. Hommikul kella 6 ajal kui valude vahed juba 3-5 minutit olid, otsustasime, et nüüd läheme küll sünnitama. Pakkisime koti ja läksimegi. Haiglas siis täideti vajalikud paberid, vahetasin riided ja jäime ämmaemandat ootama, kes meile vastu pidi tulema. No küll tal ikka võttis palju aega see ülevalt alla tulemine. Jõudsin juba valvetädilt mitu korda küsida, et ega meid siia äkki unustatud ei ole. No pool kaheksa jõudsime siis lõpuks sünnitustuppa. Kohe KTG alla ja arst katsus emaka avatust. 5 cm!!! Nagu arst ütles, siis pool tööd tehtud juba! No egas midagi, valutasime siis edasi. Vahepeal proovisin ka naerugaasi ja paratsetamooli küünalt. Ei tea, eriti vahet ei olnud. Samas need valud ka nii hullud ei olnud nagu ma ette oli kujutanud. Siis küsisin vanni, sest olime otsustanud vees sünnitada. Ämmakas vaatas, et emaka avatus 8 cm ja läksimegi vanni. Vannis oli mõnus, dusiga sai kõhtu masseerida ja vees oli väga mõnus asendeid vahetada. Ämmakas muidugi käis vahepeal ka teisi sünnitajaid vaatamas. Oi kus mina siis pabistasin, et mul vupsab kohe laps välja kõhust ja tema jalutab rahulikult minema. Aga ... siis läks soe vesi ära! Õnneks tuli mõne aja pärast tagasi, muidu oleksin pidanud külma pärast vannist välja ronima. Siis tuli kole tahtmine punnitada ja küsisin ämmaka käest, et kas juba võib. Tema vastas, et tehku ma nii nagu tunnen. ja siis ma pressisin - ikka kolm korda pressisin ja siis ootasin. Ja üha tihedamini küsisin, et kas pea juba paistab ja mitu korda ma veel pean pressima. Vastuseks sain, et ikka natuke veel. Ütlesin siis, et ma palju rohkem enam ei jaksa. Aga juba oligi minu väike ingel järgmiste pressidega siin ilmas. Tüdruk!! nabanöör kaela ümbert ära võetud, pandi ta mulle rinnale ja nii me seal kolmekesi siis tutvusime. Seejärel läks ämmakas koos issiga titat kaaluma ja riidesse panema. Mina istusin see aeg vannis ja ajasin juttu praktikandiga, kes kogu mu sünnitust ämmaemanda kõrval jälginud oli. Kui ämmakas mind vannist välja aitas ja sünnitustuppa transportis, istus issi, meie tütreke süles, juba voodi kõrval. Seejärel vaatas ämmakas mind üle ja tegi enda sõnul paar ilupistet. Need toimingud tehtud, aeg tita rinna otsa panna. Siis vaatasime issiga teineteisele otsa ja otsustatud oligi, et printsessi nimeks saab Maria. Järgmise tunnikese veetis Maria emme tissi otsas ja meie issiga saatsime laiali rõõmusõnumeid ning võtsime vastu õnnitlusi. Niipalju veel et tüdruk oli 51 cm pikk ja kaalus 3,4 kg. Ja kokku kestis sünnitus kaksteist tundi, millest haiglas veetsime me 5.

Ehh, nüüd on möödas juba minu esimene sünnipäev. Olgugi, et külalised on mul ka täna ja neid tuleb veel hommegi, toimus minu päris õige sünnipäevapidu koos kõikide teiste pisikestega 30. novembril Naerusuu mängutoas. Aitähh kõikidele, kes kohale tulid ja minu sünnipäeva nii vahvaks ja lõbusaks aitasid teha. Ja veel aitähh paljude toredate kingituste eest. Nüüd on mul pikka aega jälle huvitav mänguasjakastis tuhnida, kuna seal palju uut kraami.
Mis mulle siis kingiti?
Vanaema ja vanaisa kinkisid mulle auto (pildil). No mänguauto esialgu. Sellega meeldib mulle väga mööda elamist ringi kihutada.
Annemari emmega kinkis mulle nukuserviisi. Esialgu mängin sellist mängu, et söön ja joon sellest serviisist ise ja siis pakin kõik asjad jälle ilusasti koti sisse tagasi. Vahva on.
Ottomar emme ja issiga kinkis mulle samuti nõudekomplekti, millele on lisaks armsale jänkukesele koguni minu nimi peale joonistatud. See on natukene õrnem asi ja sellest hakkan ma siis sööma kui veidi osavamaks saan ja enam kõiki asju kaarega laualt maha ei pühi.
Kaisa ja Armin vanematega kinkisid mulle Lego klotsid. Mina oskan neid praegu kastist välja kallata ja siis jälle kasti sisse loopida, aga emmega koos ehitasime mulle neist juba elevandi ja pardi ja auriku ja jaanalinnu ka.
Mathias emme ja issiga kinkis mulle nõudekomplekti ja suure varrukatega pudipõlle. Kõik need vidinad lasin kohe järgmisel hommikul käiku (pildil).
Trino emmega kinkis mulle suure täispuhutava toru. Selle peal saan ennast mõnusalt rullima hakata, nii kõhuli kui ka selili. Ja issi-emmegi saavad sellega mängida püüdes selle toru sees olevaid väikeseid pallikesi vastavalt värvidele õigetesse vahedesse veeretada.
Tristan Sander emme ja issiga kinkis mulle ilusa punase velvetkleidi. Selleks et seda selga panna, pean ma muidugi veel mõned head sentimeetrid kasvama ;-)
Madis ja Robin emmega kinkisid mulle laheda pidžaama. Selle sees on mul ka veel natukene ruumi kasvada.
Karoliina emme ja issiga kinkis mulle päntajalg pardi, mida on lahe järele vedada siis, kui ma päris ise käima hakkan ja ühe väikese raamatu ja emmele ajakirja Väikelaps. Viimase sellepärast, et astun ju nüüd uude elujärku ehk et võin uhkusega teile teatada, et olen nüüd väikelaps mitte enam beebi.
Tädi Leenu tõi mulle hambaharja ja hambapasta ja onu Eero andis mulle ka ühe vahva mänguasja, mida saab haamriga taguda ja kus saab kujundeid õigesse auku toppida, aga mida ma siinkohal kuidagi nimetada ei oska :-( (pildil).
Karut tõi mulle lilled ja kingituse lubas pühapäeval koos emmega üle anda.
Raul ja Martin andsid emmele miskid ümbrikud, kus sees kinkekaardid. Loodetavasti muundab emme need paberilipakad aja jooksul samuti millekski toredaks minu jaoks.
Kokkuvõttes oli hiiglama lahe sünna. Olin õhtul päeva sündmustest nii erutatud, et isegi uni ei tahtnud tulla. Täna jälle väsitav päev seljataga, kuna külas käisid vanavanaema ja vanavanaisa ja vanaonu.
Pildireportaaž sünnipäevast jõuab minu pildialbumisse lähima aja jooksul. Annan sellest teile kindlasti teada, sõbrad.
Pean siinkohal ka ära märkima, et olen nüüdseks juba 7-8 sammu iseseisvalt teinud. Harjutan usinasti!

Näljastreik

2005-11-28T14:20:00.000+02:00

Täna ei ole mul söögiisu. No peaaegu mitte midagi ei lähe kohe kurgust alla. Emme rõõmuks sõin ühe küpsise hommikul. Ülejäänud toit on rinnapiim ja pudelipiim. Niiet streik mis streik. Ainult et ma ei ole veel jõudnud välja mõelda, mida ma selle streigiga taotlen :-(
Võibolla võiks nõuda ägedamat sünnipäevakinki! Ülehomme on ju minu esimene sünnipäev ;-)

Lohistasime minu voodi emme-issi kõrvale

2005-11-24T18:57:00.000+02:00

Emme nimelt loodab, et kui ma tal käeulatuses olen, siis on mind äkki võimalik silitades tagasi magama uinutada kui öösel ärkan.
Siiani olen ikka tissi nõudnud. Noh elame näeme mis juhtuma hakkab.
Igatahes meeldib mulle tohutult seal suures voodis ringi möllata. Nii ennem magamajäämist kui kasvõi keset päeva.

Emme on kurb

2005-11-24T18:39:00.000+02:00

Ostsime meie perele uue auto paar nädalat tagasi. Ja üleeile avastas emme, et auto lisatuled on eest ära varastatud. Lihtsalt juhtmed läbi lõigatud ja tuled eest ära kruvitud.
Täpselt sama moodi on vanaisa autol ilukilbid minema viidud - paar nädalat pärast auto ostmist. Kinkisid siis minu emme ja issi talle jõuludeks uued, paar nädalat ja jälle läinud. Rohkem vanaisa oma autole uusi kilpe ostnud ei ole.
Ei saa ju olla, et inimene läheb mööda ja vaatab, et näe mul on neid asju vaja ja võtan kaasa. Ja miks ta arvas, et temal neid rohkem vaja on kui meil? Miks inimesed küll nii teevad ja kes need inimesed on, kes nii teevad? Süüdimatud? Narkarid?
Ja sellest et me need tuled või vanaisa kilbid kunagi tagasi saame ei maksa ju unistadagi. Me lihtsalt raiskame oma aega ja närve, et teha läbi hulk formaalsusi nagu politseis avalduse kirjutamine, liisingfirmas ehk kindlustuses avalduse kirjutamine jms.
Sellisesse ebaõiglasesse maailma sündisin mina ja pean siin hakkama saama!

Esimesed sammud!!!

2005-11-21T12:44:00.000+02:00

Ma pean kohe kiiruga ära märkima, et mõned minutid tagasi tegin mina oma esimesed kaks iseseisvat sammu.
Lähen nüüd edasi harjutama!

Öine terror

2005-11-20T19:34:00.000+02:00

Ei tea kas see on vanadusest (loe: vanusest) tingitud või mis, aga öösiti ei ole mul enam und. Või noh õigemini on minu uni hästi erk. Kui varem pani emme mu süles magama ja siis tõstis oma voodisse, siis võisin parematel päevadel seal magada isegi paar tundi. Nüüd on nii, et maksimaalselt pool tundi ja löön kisa lahti. Kui emme mu uuesti magama uinutab, ainult tissiga see loomulikult õnnestub, ja siis jälle minu voodisse paneb, hüüan mõnekümne minuti pärast taas appi. Ja nii see trall käib.
Teine võimalus on muidugi see, et magan emme issi kaisus, sest emme ei jaksa mind kogu öö kahe voodi vahet tassida. Aga arvake mis - ega ma sealgi pikemalt maga! Nii kui emme tissi suust võtab ja endale mugavamat asendit püüab leida, nii olen mina üleval ja nõuan ... tissi muidugi. Nii juhtubki vahel et mina olen risti emme-issi voodis ja emme issi püüavad kummagi veere peal imetasa olla, et ma natukesekenegi tukuksin. Vot seline terror on meie peres.
Emme on hommikuti millegipärast väsinud ja tusane ...

Mul on nüüd neli hammast

2005-11-20T19:26:00.000+02:00

Jah, ja mida kõike nendega teha saab. Võin nüüd täiesti vabalt süüa kõike seda, mida emme-issigi ja küpsiseid saan näksida ja kõige lemmikumad on leivakuivikud. Viimastega on ülihea neid kasvavaid hambaid sügada. Aga sellest kõigest veel ei piisa. Hammustan ka emmet ja issit ja vanaema ja onu Eerot. Väidetavalt on see väga valus. Vähemalt annavad nad nii oma käitumise ja karjatustega üsna selgelt mõista. Aga no miss a teed kui kikid sügelevad ja on vajaj hammustada. Mis te ise teeksite?

Minuga on raske

2005-11-06T16:07:00.000+02:00

Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole praegu kõige sõnakuulelikum laps. Ma saan küll aru fraasidest "ei tohi", "ära tee", "tule ära" jne., aga enamasti ei ole ju kasulik neist aru saada, sest keelatud on tavaliselt just kõige toredamad ja ahvatlevamad asjad. Näiteks mulle väga meeldib vanaema raamatutenurk põrandale laiali tõmmata ja emmet ja teisi oma pisikeste kikudega hammustada ja vannitoas sampoonipudelid riiulist alla tõmmata ja juhtmeid sikutada ja veel palju muud, mille peale enamasti üks eelloetletud fraasidest järgneb, aga mina siis ainult naeran ja jätkan rõõmsalt oma tegevust. Ja kui mind korduvalt keelatakse, siis vaatan kelmikalt üle õla, naeran ja jätkan tegevust. Praegu see ignoreerimise taktika veel töötab, kuna rääkida ma ei oska ja võin vabalt teeselda, et ei saa aru, mida mulle öeldakse. Kui rääkima hakkan, siis pean ilmselt ka sõnakuulelikuks hakkama. Aga seni tuleb ju täiega nautida seda titaaega!!

Mulle meeldib

2005-11-06T15:20:00.000+02:00

Mulle hirmsasti meeldib praegu asju teineteise sisse panna ja purkidele-potsikutele kaasi peale panna. Nii et hommikusöögi ajal kui emme juustutopsil kaane pealt võtab, siis panen mina selle jälle peale. Niisamuti teen ka võikarbiga. Ja igal võimalusel püüan emmele issile lusikaid kohvitassi panna. Nüüd ongi juba nii, et kui issi suhkru kohvi sisse paneb, siis minu ülesanne on alati suhkrutoosile kaas peale panna. Niisamuti meepurgile.
Maisipallid panen ka kaussi tagasi kui emme ette näitab ... aga siis järgmisel hetkel loobin need muidugi uuesti laliali.
Samuti korjan oma mänguklotse kaussi ja kui teepakid karbi seest välja kallan (see on muide üka lemmiktegevusi hetkel ;-)), siis panen need sinna ka tagasi, kui emme ütleb.
Veel saan nüüd uhkusega teatada, et üleeile käisin arsti juures oma möödunud kuu saavutusi ette näitamas. Kaalu oli juurde tulnud 170 g - nüüd kaalun täpselt 7 kg ja 900 g. Pikkusesse olen viimase kuuga sirgunud 1,5 cm - seega olen 71 cm pikk. Tubli ehh?

Debüüt modellinduses

2005-10-28T13:57:00.000+03:00

Just nagu minu arstitädi mulle juba tibatillukesest peale rääkis - minust saab modell. Tõepoolest, kaalu lisandumisega on mul probleeme olnud juba alates teisest elukuust. Keskmine kaalutõus kuus jääb 200-300 g piiresse. Nii ongi nii minu arstitädi kui ka muud sõbrad-tuttavad kõik see aeg naljatanud, et ehk see väike neiu juba varakult modellikarjäärile mõtleb.

Ja äkki ... selle nädala alguses uuritigi minu emmelt, et kas me ei tahaks minna modelliks varsti ilmuvasse Pere & Kodu eriväljaandesse Beebi. Loomulikult andsime me oma nõusoleku ja eile käisimegi pildistamas. Vahva oli! Natukene pean veel vaid harjutama neid rollimänge. Artikli, mille juurde minu pilti vajati, nimi tuleb "Jonn" ja pildile oli vaja jonnivat last, aga seal Ema ja lapse keskuses oli nii vahva mängutuba ja palju teisi lapsi, et pole ju tuju jonnida. Emme siis natuke provotseeris aidates mul niimoodi rolli sisse elada. Loodetavasti leiab toimetaja nende piltide seast just sobivad.

Lõpetuseks tuleb tõdeda, et eks iga algus ole raske ja aeg mul ju harjutamiseks alles ees. Ükskord saab minust kindlasti ka kaanetüdruk ;-)

Magan nii kaua kui tahan

2005-10-28T12:21:00.000+03:00

Viimasel ajal armastan hommikuti kaua magada - ikka kümne, poole üheteistkümneni. Nii mõnus on ju hommikul voodis lesida. Päeval magan nüüd enamasti üks kord ja siis umbes tunnikese korraga. Vahel õnnestub ka poolteist magada ja kui kuhugi autoga sõidame, siis juhtub et magan ka kaks korda päevas. Aga üldiselt olen otsustanud, et ei kavatse enam poolt oma noorest elust maha magada nagu see väikestel titadel kombeks on.

Igatahes on emme hakanud välja mõtlema abinõusid, mis sunniksid mind hommikuti varem ärkama. Näiteks paneb ta käima raadio ja tõmbab kardinad eest, tõuseb ise üles ja asub oma igapäevatoimetusi tegema (ja seda mitte hiilides nagu õhtuti kui olen magama läinud). Aga kas te arvate, et see mõjub?? Hoopiski mitte! Kui avangi korraks silmad ja vaatan emmele otsa, siis pigistan need kohe uuesti jälle kinni, kohendan asendit ja mõnulen edasi. Laps võib ju ometi magada kui ta tahab.

Tegelikult ega see hommikune magamine emmet niiväga ei häirikski, kui ma õhtul normaalsel ajal tuttu läheksin. Aga mul tuleb just õhtul hilja, kui pidžaama juba seljas ja ise puhtaks pestud, tohutu tahtmine mängida ja mööda korterit ringi vudistada. Ja kui emme panebki mu voodisse ja tule kustu ja tissi suhu, siis lasen sealt suhteliselt kiiresti jalga. Nii jäängi magama alles peale ühtteist.

Igal juhul palju edu ja pikka närvi emmele minu režiimi treenimisel ;-)

Söömise kunst

2005-10-18T13:20:00.000+03:00

Mina oskan juba ise süüa nüüd! Mitte küll lusikaga, aga kõike seda, mida saab süüa kätega. Näiteks meeldib mulle väga süüa maisipalle. Eile pistsin neid kogu aeg samal ajal kui issi õhtust sõi. Pakkusin vanaemale ka. Kuna tema on oluliselt suurem kui mina, siis panin neid talle suhu kohe peoga. Suu sai täis küll :-)

Hommikuti sööme emmega kas kaerahelbepudru või maisimanna pudru, mida Annemari soovitas. Maitseb hästi! Õunamoosi paneme peale. Ja söömine käib meil nii, et mina tegelen oma asjadega söögitoolis (vahepeal tõusen püsti ja keeran selja jne.) ja emme vaatab kuidas mind söödetud saaks. Aeg-ajalt loobin põrandale lusikaid ja topsikuid, mis mulle laua pealt pihku jäävad ja siis kiikan muudkui põrandale ja ennem suud uuesti lahti ei tee, kui emps asja maast üles on korjanud. Hea koostöö, kas pole?

Lõunane juurviljapüree söömine käib samamoodi, ainult selle vahega, et seda ma niipalju ei taha ja siis saab see söömisprotseduur kiiremini läbi.

Tegelikult harjutan juba ka kõige selle söömist, mida emme-issigi söövad olgugi et see esialgu mu ainsa hambaga natuke keeruline ja aeganõudev on.

Lusikaga tahaks juba ka ise süüa, aga seda ei ole emps veel lubanud. Ma kardan, et ta kujutab üsna elavalt ette, milleks ma võimeline olen.

Kuidas ma Saaremaal käisin

2005-10-17T20:42:00.000+03:00

Möödunud nädalavahetusel käisime Saaremaal. Külm ja märg oli. Kohe kui õues maha istusin, olid püksid märjad ja mustad. Käia ma veel kahjuks ei oska, kuigi teen kõik selleks, et peagi ise astuda. Emme näpu otsas tatsan juba praegugi. Kogu aeg tatsaks kui keegi minuga tatsata viitsiks. Nii pidingi rohkem toas istuma ja mängima. Ja kuna meil Saaremaal on suuremat sorti remont käimas parasjagu, siis täpsemalt pidin ma kogu aeg ühes toas istuma. Ära tüütas! Niiiiiiiii mõnus oli taas koju jõuda. Kilkasin rõõmust kui signalisatsioonipult ukse avanedes meid tuttavate piiksudega tervitas. Aga suveks on remont valmis ja kõik kallid sõbrad on oodatud meile Saaremaale külla.

Kõigest mis vahepeal juhtunud

2005-10-17T20:09:00.000+03:00

Juba ammu on mul palju öelda siin, aga emme väidab kogu aeg, et tal on kiire ja ta ei saa kirjutada. Ja no tegelikult mulle ju ei meeldigi, kui ta arvuti taga istub. Igav! Ta peab seda salaja tegema, siis kui mina magan või kellegi teisega mängin.

Igatahes kõigepealt siis sellest saladusest, mis tegelikult ammu enam ei olegi saladus. Nimelt on emmel nüüd sõrmus sõrmes. Mulle meeldib ka seda vaadata ja näppida. Ei, see ei ole abielusõrmus!! See on kihlasõrmus ja suvel saab nähtavasti pidu. Niiet kõik kes juba arvasid, et ma venna või õe võrra rikkamaks saan ... Vara veel.

Võitleme siin külmetushaigustega iga päev. Kõigepealt jäi issi haigeks, siis varsti sai emme issilt nohu ja nüüd on vanaema nohus. Aga emme on kogu me toa küüslauku täis riputanud ja kord nädalas käime saunas ning määrime rinda ja selga meega. Kui ma aevastama kipun, siis saab kohe Humerit ninna lastud. Nii olengi mina seni täiesti terve!

Mis siis veel vahepeal juhtunud. Üks päev peitsin issi mobiiltelefoni pesumasinasse, aga seda ma ei märganud, et emme ja issi mind kogu selle tegevuse vältel muiates jälgisid. Ja tagatipuks hakkas telefon ka kohe helisema. Aga oodake ainult! Mida aeg edasi, seda osavamaks ma saan ja varsti te mu peidukaid enam ei avasta.

Lõpuks ometi - esimene hammas

2005-10-08T19:36:00.000+03:00

Jõudsingi ära oodata. Täna pistis igeme seest pea välja minu esimene hammas ja paistab juba teine ka. Järelikult tasus see viimaste päevade virin ja kehva olemine ennast ära.
Nüüd proovin usinalt mida kõike selle hambaga teha saab. Olen juba emme tissi hammustanud (emmele see väga ei paistnud meeldivalt) ja leiva ning küpsiste söömine sujub ka palju hõlpsamalt kui varem.
Ja emme juba kartis, et mul ei tulegi hambaid ;-)

Minu 10-kuu sünnipäeva finaal

2005-10-08T19:30:00.000+03:00

Ei saa kohe kuidagi siia jätta kirja panemata, et selle nutuse päeva õhtu oli ülivahva. Seda kahel põhjusel. Nimelt tuli issi koju ja tõi mulle sünnipäevakingiks kiige, mille vanaisa ka paari päeva pärast üles pani. Varem ei jõudnud, kuna meid lihtsalt ei olnud kodus.
Ja tegelikult juhtus juhtus veel midagi, küll mitte minu, vaid emme ja issiga, aga sellest ei luba nad veel siin rääkida. Saan vaid öelda, et minule see saladus jubedalt meeldib ;-)

Sünnipäev

2005-09-30T12:07:00.000+03:00

Täna on minu 10-kuune sünnipäev. Aga see ei ole hea päev. Hommikust peale lihtsalt tuju ei ole. Süüa ei taha, juua ei taha. Mängida ka eriti ei taha. Tahaks kogu aeg emme sülle ja tissi tahaks ka. Emme võtab sülle ja annab tissi. Natukese aja pärast ei taha enam seda ka. Ma ei saa aru, miks emme peab neid nõusid pesema. Nutan... Emme muudkui mõtleb välja asju, mis peaks mul olemise paremaks tegema. Ma pole enam mitu päeva jälle korralikult kakanud. Emme tegi Microlaxi ja istusime potile. Natuke aega oli täitsa mõnus seal istuda ja kakada ja nukuga mängida. Aga nii kui puhas mähku alla sai ja riided selga, tuli jälle virisemise tuju. Emme pani siis mulle igemete peale geeli. Et äkki teevad tulevased kikud igeme sees häda. Ei läinud paremaks. Tahaks tissi. Kui saan, siis tegelikult ei taha ka enam. Emme hakkas koristama. Mööda tube tolmuimejat jälitada on päris huvitav.
Nüüd tuli uni ... Loodetavasti näen värvilisi unenägusid ja õhtupoolik tuleb lõbusam. Sõidame ju külla vanavanematele ja täna on ikkagi minu sünnipäev.

Tubli tüdruk!

2005-09-27T13:00:00.000+03:00

Eile mõtlesin, et hakkan rõngaid torni laduma. Kõik suured inimesed toimetasid mingeid suurte inimeste asju ja mina siis mõtlesin, et kui prooviks ka neid rõngaid sinna posti otsa torgata. Seni olen seda torni vaid laiali lammutanud. Nii ma siis vaikselt nikerdasin omaette, kui äkki emme tuppa astus ja minu tegevust märkas. Oi-oi-oi kus ma sain alles kiita!! Oleks varem teadnud, et ma kohe nii tubli tüdruk olen, kui rõngad torni otsa laon, siis oleks võibolla varemgi seda teinud ;-)

Minu tavaline päev

2005-09-22T15:34:00.000+03:00

Olen tänaseks 9-kuune ja kümnendastki elukuust on juba pool möödas. Aeg panna kirja kõik tööd-tegemised, mis päeva jooksul tegemist tahavad.
Hommikuti ärkan ma tavaliselt kella 8-9 paiku, vahel armastan magada ka peaaegu kümneni. Ennem lõplikku üles ärkamist meeldib mulle veel voodis lesida ja emmet vaadata, eriti mõnus on, kui emme mind silitab ja masseerib. Siis paneme riidesse ja ma mängin natuke omaette. Kui emme sööb, siis mina närin laua ääres leiba. No seltskonna mõttes. Siis hakkan mina sööma. Emme keedab mulle kas mannapudru või söön Nestle pakipudru. Pudru peale paneme maasika või ploomi toormoosi. Peale joon kas teed või piima. Kella 11-12 paiku tuleb mul uuesti uni. Tukun natuke - no nii kolmveerand tundi, aga vahel ka poolteist.
Kella kolme nelja paiku pärastlõunal läheme emmega välja jalutama. Tavaliselt käime ka poes ja siis ma magan võibolla tunnikese. Aga vahel läheme ka linna peale kolama. Siis ma olen kandelinas, kuna lapsevanker ja tänapäeva ühistrantsport ei ole emme arvates väga õnnestunud kombinatsioon. Sealt emme kaenlast on mu meelest hästu turvaline maailma uudistada ja kandelinas on muide ka väga mõnus tukastada.
Õhtupoole meeldib mulle see kui kõik koju tulevad - issi ja vanaema ja vanaisa ja onu Eero. Siis kõik mängivad minuga ja issi hüpitab ja onu Eero lennutab ja mis kõik veel ...
Tuttu lähen tavaliselt pärast kümmet, aga vahel tuleb uni ka kella üheksa ajal. Seda siis kui eriti pingeline päev seljataga.
Iga päev annab emme mulle toorest ploomi, kuna muidu on mu kõht kinni. Õuna söön ka vahel, aga kuna mul ühtegi hammast ikka veel ei ole, siis on see ettevõtmine natukene raskendatud. Aga igemetega saab ka üsna hästi õunatükki riivida. Emme on proovinud mulle pakkuda ka riivitud õuna lusikaga, aga see ei ole ikkagi see. Tahan ise!!
Oskan teleka puldist käima panna ja kanaleid vahetada.
Pesumasinat olen ka püüdnud programmeerida, aga see veel välja ei kukkunud.
Olen juba kaks korda emmega kinos käinud ja lähen kindlasti veel.
Autoga sõitmine mulle ka täitsa meeldib, eriti uneajal.
Varsti hakkan kõndima. Praegu teen esimesi sammukesi emme näpust kinni hoides. Tasakaalu jääb veel natukene väheks, et päris ise kõndida.
Mänguasjadest on mulle algusest peale meeldinud kõik asjad, mis ei ole mänguasjad. Üleüldine lemmik on emme mobiiltelefon, aga mulle meeldib mängida veel ka issi kosmeetikakotiga, köögikapinuppudega, pildialbumeid ja plaate riiulist välja tirida, uurida, mis vanaema peeglilauasahtlis peidus on jne. No ega see kõik muidugi lubatud ei ole, aga vahel mul ikka õnnestub.

Nüüd on minul ka oma mõtete talletamise koht

2005-09-21T15:25:00.000+03:00

Lugesin just oma sõprade-sõbrannade-eakaaslaste mõtteid ning kange soov tuli ka omale selline mõtete talletamise koht soetada. Valmis see nüüd siis on. Emme abiga loomulikult. Ja kuna mina ise veel hästi tähtedest sõnu ja sõnadest lauseid moodustada ei oska (kuigi klaviatuuril klõbistada, nii nagu emme, oskan juba küll), siis esialgu luban emmel lahkesti oma mõtteid ja tundeid siin vahendada. Või no tegelikult võib ka issi mind teinekord siin väljendada, sest võibolla emme ei ole just parajasti kaasas kui meil issiga midagi põnevat juhtub.